Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia professori Rene Mõttuse sõnul on lennuhirm igati normaalne. Sarnaselt teistele hirmudele aitab see inimestel paremini ohtlike olukordadega toime tulla ja ellu jääda. Pigem ei lõpe just liigne hulljulgus ja kartmatus teinekord hästi. Mõttuse sõnul on üsna loogiline, et inimaju ei suuda vaistlikult mõista, kuidas mitmeid tonne kaaluv sõiduk õhus püsib. Seega on sellega seonduv hirmu- ja ebamugavustunne igati mõistetav ja normaalne.

Selget piiri, millal normaalsest hirmutundest saab foobia, Mõttuse sõnul tõmmata ei saa. See sõltub pigem sellest, kuivõrd segab hirmu tundmine inimese elu see omakorda sõltub juba konkreetsest inimesest. Näiteks kõrgusekartus ei pruugi enamikule olulisi probleeme tekitada, küll aga neile, kelle töö nõuab kõrgustes olemist. Seega seni, kuni lennuhirm elamist ja töötamist  otseselt ei sega, võib igaüks seda normaalseks pidada.

Psühhiaater Margus Lõokene on meeleolu- ja ärevushäiretega üle 15 aasta tegelenud. Tema sõnul saab liigitada elu segava lennuhirmu meditsiinilises mõttes ärevushäireks ehk lihtfoobiaks. Häiret iseloomustavad ärevushood või tekivad need kaasuva sümptomina mingi kindla situatsiooni olemasolul. Lennuhirmu puhul on selleks lendamine. Tihti on ärevushäire tekkimise eelduseks varasem halb kogemus. See võib olla nii isiklik läbielamine kui ka miski, mida ümbritsev keskkond on inimestele kuvanud. Selle näidetena toob psühhiaater arvukad filmid, milles kujutatakse lennukatastroofe.

Asjatundja seisukohta kinnitab ka lennuhirmuga kimpus oleva üliõpilase Sebastian Plado kogemus – tema kõige esimene lennureis Fääri saartele kujunes küllaltki ebameeldivaks. Plado pidi lendama väikese ja väga koliseva lennukiga. Lisaks tundis ta niivõrd tugevat kõrvavalu, et kaotas oma sõnul mõneks ajaks suisa teadvuse. Peale seda pole ta lendamist küll vältima hakanud, aga hirmuga toimetuleks otsib Plado enne lendu rahustust sigaretist. Lennu ajal proovib ta aga kõrvaklappidest tuleva valju muusika saatel magama jääda.

Psühhiaater Margus Lõokese sõnul tekib lennuhirmust tuleneva ärevushäire käigus organismis omamoodi suletud ring, kus aju saadab stressisituatsioonis kehale ohusignaale. Nii lähevad lihased pingesse, süda hakkab puperdama ja hingamine muutub raskeks. Selle tulemusena hakkab aju omakorda tajuma, et keha on ohus ja ärevus süveneb veelgi.

Ahela katkestamiseks on vaja sekkumist, mis aitaks ajule muud tegevust anda. Kõige parem aju aktivaator on sellisel puhul füüsiline tegevus. Kui ärevus tabab reisijat alles lennujaamas lendu oodates, soovitab psühhiaater võimalikult palju ringi jalutada ning uudistada lennujaama poode ja kohvikuid.

Juba lennukis olles on võimalused enda liigutamiseks paraku piiratud. Sellisel juhul võib abi olla näiteks reisikaaslasega vestlemist. Jutuajamises tasuks lennuhirmust ja ohtudest rääkimist vältida. Pigem võiks kõneleda maast ja ilmast, reisi eesmärgist ja sihtkohast. Abi võib olla ka sellest, kui otsida tähelepanu kõrvaleviimiseks tegevust näiteks telefonist. 

Selleks, et pikas plaanis lennuhirmuga hakkama saada, tuleb Lõokese sõnul anda endale eduelamus raskes situatsioonis toimetulekust. Sellepärast ei soovita ta abi otsida ka ravimitest või alkoholist. Sel viisil tegutsedes võtame ajult võimekuse probleemiga tegelemiseks ära ja ärevus jääb organismi alles.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Praktiline ristmeedia projekt: raadio, veeb, sotsiaalmeedia". Autorid on Tartu Ülikooli magistrandid Mihkel Uiboleht, Egeli Raudmäe, Angelina Lon ja Kadri Tillemann.