Suur osa Kuu kraatritest on piisavalt sügavad ja järskude seintega, et nende põhja ei jõua päikesevalgus terve aasta jooksul mitte kordagi. Püsivalt alla -163 °C kraadi jääv temperatuur pidurdab muu hulgas ka veejää sublimeerumist. Nõnda on pidanud planeediteadlased neid suurepäraseks kohaks, kuhu võiks koguneda kaaslasel moodustuv või sinna juba varem sattunud vesi.

Riiklikud kosmoseagentuurid on lootnud kasutada Kuul leiduvat vett raketikütuse allikana kaugemateks kosmoselendudeks ja kuubaasides elama hakkavate astronautide argivajaduste rahuldamiseks. Hiljuti ilmunud USA teadlaste analüüs viitab aga, et kuigi kraatrite vanus võib ulatuda nelja miljardi aastani, on olnud nende põhi päikese eest varjatud kõige rohkem 3,4 miljardit aastat. Keskmiselt on taolised pelgupaigad aga veelgi nooremad – ligikaudu 2,2 miljardi aasta vanused.

See tähendab Arizona planeediteaduste instituudi vanemteaduri Norbert Schörghoferi sõnul, et sinna ei saanud ladestuda ka selle tekkimise järel Kuu sisemusest välja tunginud gaasid. Samuti oleks kaotanud Kuu suure osa veest, mille kandsid sinna Päikesesüsteemi nooruspäevil selle siseosa sagedamini tabanud asteroidid ja komeedid.

Töörühma järeldus põhineb Kuu arenguloo varasemast täpsemalt modelleerimisel. Oma varasemas töös olid samad teadlased näidanud, et Kuu on kaugenenud Maast kiiremini, kui võiks selle vanuse põhjal arvata. Ühtlasi küündis umbes 4,1 miljardi aasta eest simulatsioonide põhjal Kuu kalle 77° kraadini. Praegu nähtava telje kaldeni jõudmine võttis sadu miljoneid aastaid.

Kuule varem talletanud veejääl oli seeläbi võimalus ilmaruumi pageda. Ehkki Kuu sügavamates kraatrites leidub töörühma simulatsioonide põhjal seeläbi arvestavas koguses vett, on selle koguhulk siiski ilmselt väiksem, kui kosmoseagentuurid varasemate tulemuste põhjal lootsid.

Näiteks kukutas NASA 2008. aastal oma elupäevade lõpule jõudnud sondi Cabeuse kraatrisse. Selle tulemusel tekkinud tolmu- ja gaasipilve analüüs viitas, et kuupinnasest võib moodustada vesi 8,5 protsenti. Täpsema hinnangu võimaldavad anda täiendavad kuumissioonid. Oma panuse sellesse tõotab anda augusti lõpus Kuule laskunud India kuumaandur Chandrayaan-3. Seni saadud tulemusi pole aga veel avalikuks tehtud.

Uuring ilmus ajakirjas Science.