"On leitud, et autoimmuunhaiguste puhul, mille alla loetakse ka tsöliaakiat, on arenenud riikides või niinimetatud lääneriikides haigestumus kõrgem võrreldes vähem arenenud riikidega," ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi laste gastroenteroloog ja värske arstiteaduse doktor Kärt Simre. Näiteks on varasemast teada, et Soome lastel esineb võrreldes Eestiga rohkem ka esimest tüüpi diabeeti.

Oma doktoritöös keskendus Simre just tsöliaakiale. Teda huvitas tsöliaakia teke kahes erineva sotsiaalmajandusliku tasutaga naaberriigis – Eestis ja Soomes – ning erinevad tsöliaakia riskitegurid. Töö põhines rahvusvahelise DIABIMMUNE uuringu käigus aastatel 2008–2013 kogutud andmetel.

Uuritavaid jälgiti kahes rühmas, esimeses sünnist kolmanda eluaastani ning teises rühmas kolmandast viienda eluaastani. Uuringu käigus ilmnes, et Soome lapsed haigestusid uuringu perioodi jooksul tsöliaakiasse Eesti lastest ligi kolm korda sagedamini.

Teatakse ja leitakse rohkem

"Tsöliaakia on immuunvahendatud haigus, mille korral tekib peensoole limaskesta hattude kahjustus," selgitab Kärt Simre. Hatud ehk limaskestajätked on olulised, sest nende kaudu imenduvad erinevad toitained organismi. Kui hatud saavad kahjustada, ei saa toitained normaalselt imenduda ja inimesel tekib toitainevaegus. Sellest tulenevalt võivad diagnoosimata jäänud juhtudel tsöliaakia korral tekkida Simre sõnul väga erinevad sümptomid ja probleemid.

Haiguse tekkeks on tema sõnul vaja tervet rida tegureid: nii pärilikku eelsoodumust, erinevaid keskkonnamõjureid kui ka immuunsüsteemitegureid. "Selleks, et tsöliaakia üldse tekkida saaks, peab inimene olema tarvitanud nisu gluteeni või gluteenisarnaseid valke, mida leidub odras ja rukkis," osutab värske doktor.

Tsöliaakia ehk gluteenitalumatus ehk gluteenenteropaatia ei ole tema sõnul allergia, vaid keha immuunsüsteemi reaktsioon gluteeni ja selle analoogide vastu, mille tagajärjel tekib peensoolekahjustus.

Üle maailma tehtud uuringud näitavad Simre sõnul, et tsöliaakiat ja teisi autoimmuunhaigusi esineb üha enam. "Soomes näiteks on leitud, et tsöliaakia esinemissagedus lastel ja täiskasvanutel on umbes ühe-kahe protsendi juures kogu populatsioonist," märgib ta.

Eestis kogu elanikkonda hõlmavat tsöliaakiauuringut tehtud pole. Simre tööd juhendanud Tartu Ülikooli kaasprofessor Oivi Uibo on aga kokku kogunud Eesti laste tsöliaakiajuhtude andmed alates 1976. aastast.

"Eestis on selle perioodi jooksul tsöliaakiasse haigestumus rohkem kui 70 korda suurenenud. Viimased andmed pärinevad 2020. aastast. Kindlasti on haigestumuse tõus põhjustatud ka sellest, et diagnoosimismeetodid on paranenud ja haigust tuntakse rohkem, mitte ainult haiguse tõelisest sageduse tõusust," toob värske doktor välja.

Paremate võimaluste tõbi

Kärt Simre töös kogutud andmetest nähtus, et aastatel 2008–2013 haigestus Soomes tsöliaakiasse rohkem kuni viieaastaseid lapsi kui Eestis. Kahe vanuserühma peale kokku oli kumulatiivne haigestumus Soomes 0,77 ja Eestis 0,27 protsenti.  

Miks tsöliaakiat siiski sagedamini esineb? Simre sõnul seostatakse suuremat haigestumust erinevate keskkondlike teguritega, sest muutused on toimunud viimastel aastakümnetel ning selle aja jooksul inimeste geneetiline eelsoodumus ei ole muutunud. "Miks autoimmuunhaigused sagenevad, ei tea lõpuni täpselt keegi. Selle taga võivad olla erinevad põhjused: näiteks nakkused, toitumine, keskkonnasaaste," loetleb ta.

Kuna lõplikult ei oska haiguste sagenemise põhjust veel keegi öelda, oli Simre sõnul tema töös hea võimalus uurida kaht naaberriiki, Eestit ja Soomet. Kuni 1990. aastateni oli nende kahe riigi vahel oluline sotsiaalmajanduslik lõhe. "Alates 1990. aastatest on Eestis asjad ikkagi üsna palju muutunud," tõdeb värske doktor. Eesti on üleüldiselt kui ka oma toidulaua ning harjumuste poolest muutunud läänelikumaks.

Tsöliaakia tekkes on palju uuritud väikelaste toitumist – nii ka Simre töös. Tema uuringus ei esinenud tsöliaakiaga ja kontrollgrupi laste vahel erinevust rinnapiimaga toitmise kestvuses ega teraviljade (nisu, rukkis, oder) menüüsse lisamise vanuses. Seda kinnitavad värske doktori sõnul ka suuremad uuringud ning viimasel ajal on rohkem hakatud uurima gluteeni koguse olulisust menüüsse lisamisel.

Nii autoimmuunhaiguste kui ka tsöliaakia tekkes peetakse oluliseks ka erinevaid nakkuseid. "Lõplikud mehhanismid, kuidas nakkused haiguse teket mõjutavad ja millised nakkused on peamised, pole lõplikult selged," osutab Simre. Oma töös leidis ta, et korduvad nakkused varajases eas võivad suurendada riski haigestuda tsöliaakiasse.

Muude tegurite seas tuli andmetest välja seos ema rinnapiima mikrobioomi eripäradega. Lastel, kellel hiljem kujunes välja tsöliaakia, leidus ema rinnapiimas teatud bakteriliike rohkem ja arvukamalt kui tsöliaakiata lastel. "Töö viimane osa seoses rinnapiimadega on huvitav valdkond, aga seal on palju veel avastamata," tõdeb Simre.

Töö viimane osa sai tema sõnul valmida tänu koostööle bio- ja siirdemeditsiini instituudi professor Reet Mändari ja teaduri Jelena Štšepetovaga mikriobioloogia osakonnast. Praeguste teadmiste juures on tema sõnul töös märgatud erinevusi praktiliselt ära kasutada veel väga keeruline.

"Minu töö kinnitab üleüldist arusaama, et Soome elanikkonnas on tingimused soodsamad tsöliaakia tekkeks, samuti nagu seda on täheldatud ka esimest tüüpi diabeedi puhul lastel. Kindlasti on vajalik jätkata uuringuid erinevate riikide vahel, et riskiteguritest paremini aru saada," märgib värske doktor.

Uuringu peamine väärtus seisnebki tema sõnul selles, et leid toetab varasemat teadmist ning võrdleb kahte naaberriiki. Lapsevanemate käitumise kohta Simre töö põhjal midagi põhjapanevat ei saa järeldada. "Lapsevanematel on oluline oma lastele täisväärtuslikku toitu pakkuda. Oluline on, et kõik toidurühmad oleksid esindatud," ütleb ta.

Teisisõnu ei tohiks ükski lapsevanem arstiga läbi rääkimata lapse menüüst nisu, rukist ja otra sisaldavaid toiduaineid ära jätta. Nisu ja teised teraviljad on Simre sõnul iseenesest organismile vajalikud ning nende kaudu saab organism kiudaineid ja erinevaid vajalikke vitamiine. "Tsöliaakia on siiski kindel diagnoos, mille peab välja panema arst. Lapsevanem iseseisvalt ei saa seda diagnoosida," tõdeb ta.

Kärt Simre kaitses Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi immunoloogia osakonnas arstiteaduse erialal doktoritöö "Development of coeliac disease in two populations with different environmental backgrounds" ("Tsöliaakia teke kahes erineva keskkonna-taustaga naaberriigis") 22. augustil. Tööd juhendasid professor Raivo Uibo, kaasprofessor Oivi Uibo ja professor Vallo Tillmann Tartu Ülikoolist. Tööle oponeeris kaasprofessor Marko Kalliomäki Turu Ülikoolist.