Paberist joogikõrs sisaldab kahjulikke aineid rohkem kui plastkõrs
Mõnikord juhtub nii, et inimene on ise enda arvates hea ja hooliv, keskkonnasõbralik ja terviseteadlik, aga siis tuleb järsku salk teadlasi, teeb uuringu, avaldab artikli, ja ühtäkki selgub, et ainult head teha tahtnud inimene on olnud täie tallaga eksiteel.
Just nii on nüüd juhtunud nende inimestega, kes on kasutanud sellist tagasihoidlikku, kuid samas ka mõnevõrra peent aksessuaari nagu joogikõrs, ja teinud teadliku ning sõbraliku valiku, jättes kõrvale plastist kõrre ja eelistades sellele paberist või koguni bambusest alternatiivi.
Belgia teadlaste värske uuringu valgel on selline inimene sõitnud piltlikult öeldes bambusse ja tema hoolival valikul on olulisi eeliseid olnud piltlikult öeldes ainult paberil.
Thimo Groffen ja ta kolleegid Antwerpeni Ülikoolist hankisid poodidest ja kiirtoidurestoranidest joogikõrsi, mis olid valmistatud paberist, bambusest, klaasist, terasest või plastist, ühtekokku 39 kaubamärki, ja analüüsisid oma laboris, kui palju need sisaldasid sünteetilisi kemikaale nimega polü- ja perfluoroalküülid ehk PFASid.
Need ühendid, mis on oma püsivuse ja keemilise inertsuse pärast saanud nimeks ka "igavesed kemikaalid", on enamasti vetthülgava toimega ning leiavad kasutamist nii veekindlas riietuses kui ka mittenakkuva pinnaga tefolonpannides.
Viimasel ajal on aga avalikuks saanud PFASide paljud ohtlikud tervisetoimed, mis looduses avalduvad ka ohtlike keskkonnatoimetena.
Groffen ja ta kaaslased tuvastasid, et neid ühendeid leidus tervelt 90 protsendis paberkõrtest ja 80 protsendis bambuskõrtest. Plastkõrtest oli PFASe 75 protsendis. Klaaskõrtest sisaldas neid aineid 40 protsenti ja teraskõrtest teadlastel PFASe leida ei õnnestunudki.
PFASe on olemas tuhandeid, teadlased otsisid neist nüüd kaheksatteist levinumat. Kõige suuremal hulgal leidsid nad seejuures ainet nimega perfluorooktaanhape, mis on Stockholmi konventsiooni alusel üle ilma keelustatud.
Leiti ka ülilühikese süsinikuahelaga PFASe, mis lahustuvad hästi vees ja võivad joogikõrtest seetõttu kergesti joogi sisse lekkida.
Groffen ja kaasautorid möönavad ajakirjas Food Additives & Contaminants, et joogikõrtes sisalduvate PFASide terviserisk inimestele on siiski suhteliselt väike, sest nende kemikaalide hulk kõrtes on väike ja inimesed kasutavad joogikõrsi ikkagi küllalt harva.
Kuid arvata, et paber- ja bambuskõrred on plastkõrtest nende ainete poolest ohutum, terviseteadlikum ja keskkonnasõbralikum valik, enam ei saa, sest asi on just täpselt vastupidi.
Teadlased ei tea, kas PFASid jõuavad joogikõrte sisse teadlikult lisatuna, et teha nad veekindlamaks, või leidub neid juba mullapinnas, millel paberipuud või bambus kasvavad, või satuvad nad materjali koostisse tootmisliinil.
Igal juhul võib nüüd ehk öelda, et kõige teadlikum jooja on ilma kõrreta jooja.
