Uuringu autori ja Kontanzi Ülikooli bioloogi Morgane Nouviani sõnul väheneb putukate arvukus üle maailma murettekitavalt kiiresti. Sestap tuleb tema sõnul lähemalt uurida põllukemikaalide panust – seni on uuringud piirdunud üksnes kemikaalidega seotud suremuse hindamisega.

Koos kollegidega hindaski Nouvian nüüd glüfosaadi mõju kimalastele. Töörühma huvitas, kuidas mõjutab pikaaegne kokkupuude ainega kimalaste liikumist, fototaksist (liikumist valguse mõjul, toim) ja õppimisvõimet. Need mõjud ei tapa putukat ära, kuid on liigikaitse seisukohast ikkagi olulised jälgida: muutunud käitumisega putukas ei paljune ega jää endise tõenäosusega ellu.

Oht ei saa selgeks

Üks uuringu autoreid, Anja Weidenmüller avastas umbes aasta eest, et pikalt glüfosaadiga kokku puutunud kimalasperede käitumine muutub. Kui ressursse napib, ei hoia pere enam endistviisi oma järglaste pesakonda soojas. Kui aga munade temperatuur ei ole nii kõrge kui peaks, arenevad järglased aeglasemalt või peatub nende areng sootuks.

Uues uuringus võtsidki bioloogid nüüd proove enam kui 400 kimalastööliselt. Samuti lasid nad putukatel läbi teha mitmeastmelise õppekatse. Ilmnes, et glüfosaadiga pikalt kokku puutunud kimalased ei seostanud katses näidatud visuaalset vihjet võimaliku ohuga.

Morgane Nouviani sõnul paistis, et taimemürgiga kokku puutunud kimalased ei suuda enam üldse midagi uut õppida. Kontrollrühma kimalased, kes polnud glüfosaadiga kokku puutunud, õppisid seevastu edukalt ohtu vältima.

Nouviani sõnul on võime mürgiseid stiimuleid ja kindlaid märke omavahel kokku viia loomariigis oluline ellujäämise eeldus. Kui loom kohandab uue teadmise taustal oma käitumist, väldib ta edaspidi tõenäolisemalt mürke, kiskjaid ja parasiite.

Niisiis võib glüfosaadi mõjul pärsitud õppimisvõime bioloogi sõnul suurendada oluliselt toitu korjavate töölisputukate suremust. Kui hulganisti töölisi sureb, käib terve kimalaspere käsi kehvemini – siiski täpsustab bioloog, et see pole veel katsetega kinnitust leidnud.

Töörühm tegi ühtlasi katseid, kus hindas glüfosaadi mõju kimalaste liikumisele ja fototaksisele. Ilmnes, et ainega kokku puutunud kimalased kõndisid küll pisut aeglasemalt, ent seda üksnes katseaparaadis. Valgusest tingitud liikumist ei paistnud glüfosaat kimalastel oluliselt mõjutavat.

Küll aga tõmbas glüfosaadiga kokku puutunud putukaid pigem ultravioletse kui sinise valguse poole. Uuringu autorid hoiatavad, et isegi kerge nihe kimalaste UV-tundlikkuses võib liigi käekäiku oluliselt mõjutada: nad ei pruugi enam suuta endistviisi orienteeruda ega edukalt toitu korjata.

Euroopa Liidus tohib glüfosaati praeguse seisuga kasutada käesoleva aasta 15. detsembrini. Siis otsustab Glüfosaadi uuendamise töörühm lõplikult ära, kas luba pikendatakse. Euroopa toiduohtuse ameti 6. juuli pressiteate järgi ei leidnud töörühm glüfosaadi kasutamisega seoses inimestele, loomadele või keskkonnale mingeid olulisi murekohti. Küll aga täheldas amet andmetes lünki.

Autorite sõnul tuleb põllukemikaalide mõju tolmeldajatele uurida senisest põhjalikumalt. Nad soovitavad lisaks praegustele suremushinnangutele kasutada ka enda meetodit, mis tuvastaks kemikaalide võimaliku mitte-surmava, ent ikkagi ohtliku mõju.

Uuring ilmus ajakirjas Science of The Total Environment.