Praegu tuppa tikuvad kimalased on eelmisel sügisel viljastatud noored kimalasemad. "Tavaliselt aprilli lõpus tulevad nad oma talvituspaikadest välja ja esimese asjana peavad nad süüa saama. Nad otsivad värvilisi kevadõisi. Kuna meil neid väga palju pole, on kimalastele huvitav iga värvilaik," selgitas Mänd.

Peale selle otsivad nad kohta uue pere loomiseks. Esialgu ahvatlevana tunduvad praod majaseinas suubuvad ikka ja jälle hoopis tuppa. "Ta on väga hea pugeja ja nii võibki ootamatult täiesti kinniste uste taga kimalase avastada," lisas teadlane ja kutsus neid välja laskma.

Kord endale pesapaiga valinud kimalastest lahti saamine on küllaltki raske. Tüüpiliselt inimesed ise sinna ligi ei pääse ja kuna tegu on ka kolmanda kategooria liikidega, ei tohi kimalasi hävitada. "Kui nad on majaseina sisse läinud, siis on nad tavaliselt üsna rahumeelsed ega sega kedagi," lohutas Mänd. Käimasoleval aastal ilmale tulevad emaskimalased otsivad aga endale uue elupaiga.

Küll aga muutuvad nad närvilisemaks sügise poole, augustis. "Noored emad ja isad tulevad välja ning neil algab paarumisaeg. Samal ajal vana ema enam ei mune ja töölised leiavad, et on halb aeg ning pesa hakkab hääbuma," selgitas professor. Sel ajal võiksid olla ettevaatlikumad mesilasmürgi suhtes allergilised inimesed. Samas ei otsi kimalased ka augustis ise konflikti.

Samuti ei tasu loota, et kimalasi saab kodust eemal hoida neile alternatiivse elupaiga, näiteks putukahotelli pakkumisega. "Kimalased sinna ei lähe, pigem valivad nad linnu pesakasti. Maa sees elavad mesilased eelistavad aga hiirepesi. Kui nad tunnevad sinna talvest jäänud hiireuriini lõhna, võtavad nad selle meelsasti kasutusele. Kuna pesa on valmis vooderdatud, ei pea kimalasemad ise kuigi palju tegema," sõnas Mänd. Lisaks tõmbavad mesilasi rookatused.

Küll aga võivad putukahotellid pakkuda varjupaika üksikelu eelistavatele erakmesilastele. Neil parasiteerivate parasitoidide elu raskemaks tegemiseks tuleks eelistada nende ehitamisel rookimpudele näiteks puupakkudesse käikude puurimist.

Lõuna-Eesti kui kimalaste paradiis

Marika Männi ja ta kolleegide uuringud on seni näidanud, et vähemalt Lõuna-Eesti maastik on kimalastele ideaalilähedane. "Kimalased saavad meil suurepäraselt hakkama ja liigirikkus on väga hea. Näiteks leidsime, et vähemalt Lõuna-Eesti pakub toitu, mida nad vajavad ja saavad seal hästi areneda," viitas professor. Viimane on oluline sellegi tõttu, et heas toitumuses kimalased suudavad putukamürke endale ohutuks muuta.

Üle-Euroopalises koostöövõrgustikes näiteks hispaanlastega rääkides olid viimased šokeeritud ka Eesti meemesilaste käekäigust. "Kipume arvame, et oleme tohutus hädas, aga kui vaatame statistikat, jäi hispaanlastel suu ammuli, kui nad said teada, palju me mett saame. Nemad saavad taru kohta 30 kilogrammi aasta. Meil peetakse seda viletsaks, sest normaalne on 60–70 kilo. Tegelikult elame me väga ilusal ja õnnelikul maal," leidis Mänd.

Samal ajal elab Eestis vähem erakmesilasi, mis on lõunapoolsemad liigid. Kui on kõrval teine stressifaktor, näiteks külm, suudab see neid oluliselt hävitada. "Me ei jõua kõikide liikide vajadusi uurida. Saame vähendada ainult stressifaktorit – keemilist osa. Võime piirata CO2 heitmeid, kuid me ei saa sellega otseselt ilma muuta," tõdes Mänd.

Kuigi üle-Euroopaline Horisondi programmi raames rahastatud COST projekt osutas, et kimalased taluvad pestitsiide võrdlemisi hästi, ei saa öelda sama mee- ja mitmete erakmesilaste kohta. Ühtlasi võib mürgi sisse söömisel võib kahjulik mõju avalduda pikema aja jooksul ja vabas looduses poleks seda kohe märgatagi.

"Uurisime ka uut pestitsiidi – sulfoksafloori, mis peaks välja vahetama praegused neonikotinoidid. Tulemused näitasid, et see on siiski väga mürgine, selle kasutamine peab olema piiratud ja kontrollitud," sõnas professor. Seejuures võis olla sulfoksafloori koosmõju teiste ühenditega väga mitmetahuline.

Näiteks võis see koos teatud taimekaitsevahenditega kasutades mõlema vahetu kahjuliku mõju nullida. Kauem elanud putukad surid aga enneaegselt, sest toime ei kadunud kuhugi. "Need on nii keerulised seosed, et võib-olla on siiski targem pestitsiide ikkagi vähem kasutada, mille suunas ka Euroopa Liit liigub," viitas Mänd.

Oluline on leida kompromiss. "Meie tahame ka süüa. Linnas elades kipume ära unustama, et toit ei tule tühjast õhust. See on kõige keerulisem osa, kuidas hoida loodust ja hoida iseennast elus, sest ka meie ise oleme osa loodusest," arutles professor.

Oma väikese panuse tolmeldajate heaolu parandamiseks saab anda aga igaüks, kelle tuppa kimalane eksib. "Kimalane saab hakkama ja eriti tugevad on emaskimalased, aga neid ei tohi mitte mingil juhul puutuda, sest just neist sõltub, palju meil tolmeldajaid järgmisel aastal tuleb. Tehke lihtsalt aken lahti ja laske ta uuesti välja," sõnas Marika Mänd.