"Väga paljudel juhtudel sõltub põllukultuuride tootmine tolmeldajatest, eelkõige mesilastest. Viimaseid ohustavad põllumajanduskeskkonnas paljud tegurid ja need on sageli just inimese tekitatud," ütleb Eesti Maaülikooli (EMÜ) taimetervise professor Marika Mänd. Näiteks kimbutavad tolmeldajaid elupaikade kadu, keskkonnareostus ja ka haigused.

Inimene jätab keskkonda mitmeid agrokemikaale, muu hulgas pestitsiide. Männi sõnul on nende mõju uuritud varem peamiselt ükshaaval ja peamiselt meemesilastele. Äsja lõppenud rahvusvaheline PoshBee projekt pakub sel teemal esimest korda süsteemsemat vaadet. Töö käigus hinnati pestitsiidide mõju erinevatele mesilase liikidele nii laboris, kasvuhoones kui ka põllul ning vaadeldi koosmõju teiste mürkide, mesilaste toidulaua ja haigustekitajatega. 

"Meie töörühma juhtida oli pestitsiidide toimete uurimine laboratooriumi tingimustes – nii ükshaaval kui ka koostoimes, kui toksilised need mesilastele on ning kui kiiresti nad putukate kehast eemaldatakse," kirjeldab Mänd EMÜ panust projekti kolmandas tööpaketis. Professori sõnul ilmnes pestitsiidide mõju suur erinevus nii liigiti kui ka peresiseselt.

Kõik erineb alati kõigest

"Nägime, et me ei saa jätta pestitsiidide riskianalüüside ja eeskirjade praegust seisu samaks, vaid need vajavad väga tõsiselt ümbertegemist," sõnab Marika Mänd. Nimelt pritsitakse pestitsiide põllule küll ohutu normi piires, ent koostoimes teiste teguritega võib iga pestitsiid olla kellelegi mesilasperest ohtlik. Samuti erineb mõju tolmeldajaliigiti.

Täpsemalt olid Männi sõnul luubi all kolme liiki mesilased: meemesilased (Apis mellifera), karukimalased (Bombus terrestris) ja erakliku eluviisiga müürimesilased (Osmia). Pestitsiidide jõudmist nende kõigini vaadati nii keskkonnast ehk põllule pritsituna kontaktselt kui ka nektari söömisel suukaudselt. "Kõikide mõjude vahel on märgatavad erinevused kõikide uuritud mesilase liikide vahel kuid ka peresiseselt emaste, isaste ja tööliste vahel," osutab professor.

Näiteks selgus laborikatsetes, et kimalaseemad suudavad uut tüüpi insektitsiid sulfoksafloorile hästi vastu panna, kui puutuvad ainega kokku ümbritsevas keskkonnas. "Kui aga emasid söödeti sellesama kogusega, siis see osutus neile surmavaks. Aine toksiline mõju on niisiis täiesti erinev, sõltuvalt teest, kuidas see aine kehasse saabub," tõdeb Mänd. 

Mõju erines ka liigiti: meemesilase emad osutusid mürgi suhtes kimalaseemadest õrnemaks ning endale ise toitu korjavad erakmesilase emad veelgi tundlikumaks. "Kui vaatasime, et kui kiiresti mürkaine mesilase kehas lagundatakse või seedeprotsessis eemaldatakse, siis osutus see toksilisuse tulemustest erinevaks," meenutab professor veel. 

Teine vaadeldud ja palju kasutatud taimemürk glüfosaat aga hoopis üllatas uurijaid. "Terve uuringu vältel me ei leidnud glüfosaadi toksilisi mõjusid," ütleb Mänd. Ehkki teadaolevalt peaks glüfosaat mesilasi mõjutama, ei ilmnenud selle mõju putukatel ka põllul kasutatavate dooside puhul.

Kolmanda ainena vaatlesid Mänd ja kolleegid levinud fungitsiidi Amistar. Viimase peamine toimeaine on putukatel rakuhingamist pärssiv asoksüstrobiin. "Kui puhast toimeainet näiteks kimalastele sisse söödeti, siis olulisi mõjusid ei ilmnenud. Kui see on kontaktselt keha pinnale kanti: ka mitte midagi. Kui aga preparaati Amistari mesilastele sisse sööta, siis osutus see mürgiseks," võrdleb Mänd. Siit järeldub tema sõnul, et pestitsiidi toimeaine üksi ei pruugi mesilastele mürgine olla, vaid ka preparaadis olevad lisaained.

Põllul ei tea kunagi täpselt

PoshBee projekti käigus said tööpakettide tegijad veel terve rea tulemusi, mis kinnitavad vajadust mitmekülgsema pestitsiidikäsitluse järele. Näiteks hinnati erinevate põllukemikaalide koostoimeid. "Agrokeemilised koostisosad toimivad omavahel mitmel moel, nii et kahe aine koostoime tulemusena toksilisus kas suureneb, väheneb või ei muutu," toob Marika Mänd välja. Kahe aine koostoime tugevus sõltus doosist: väikeste ja väga suurte annuste juures oli see selgem. 

Samuti ilmnes, et seni üksnes laboris hinnatud pestitsiidid võivad põlluoludes mõjuda hoopis teisiti, sest ainet on põllule pritsitud hajusalt. "Laboris saab väga täpselt aineid doseerida, aga väljas pole võimalik kõiki tingimusi kontrollida," võrdleb professor. 

Samas sai selgeks, et pestitsiidide mõju ei saa uurida kiirustades. Männi sõnul arvestab põllumees iga pestitsiidi puhul selle ohutuks hinnatud piirmääraga. "Kui sa teed esmase testi ja töötled pestitsiidiga mesilast kontakselt või söödad suukaudselt, ei pruugi see lühiajalise uuringu põhjal üldse mürgine olla," märgib ta. Nüüd aga ilmnes, et kuigi esimese päevaga mürk tõesti mõju ei avalda, siis mõne aja möödudes küll. "Järelikult tuleb katseputukaid pikemalt jälgida ning see teeb testimise keerukamaks ja kallimaks," tõdeb Mänd.

Projekti osalised töötasid lisaks välja mass-spektromeetria mooduse, mis näitaks milline haigustekitaja millist tegurit mõjutab. Näiteks kimbutab mesilasi nosematoosi-nimeline haigus. "Uus meetod muudab visuaalselt nähtavaks haigestumise taseme ja kuidas neosematoos mõjutab meemesilast. Samal ajal on hemolümfis ehk nii-öelda putukaveres näha, kuidas mesilastel tekib sellele immuunvastus," avab Mänd uue tööriista mitmekesisust.

Eraldi hinnati ka põllukemikaalide koosmõju mesilaste toidulauaga. "Kui mesilased saavad piisavalt ja mitmekesist õietolmu ja nektarit, siis mõningatel juhtudel võimaldab see leevendada pestitsiidi mõju" osutab professor. Nimelt katsetati halva ja hea dieedi mõju kimalaste võimele vähendada pestitsiidi toksilist toimet. Halb dieet tähendas ühte taimeliiki ja madalat nektari kvaliteeti, hea mitut taimeliiki. Ühe ja mitme taimeliigi õitega tehtud katse näitas, et just mitut liiki taimi külastavatele mesilastele näiteks fungitsiid Amistar ei mõjunud. 

"Tänu väärtuslikule mitmekesisele õietolmule suudab mesilane fungitsiidi kahjuliku mõju leevendamisega hakkama saada," sõnab Mänd. Uuringud on tema sõnul näidanud, et kui keskkond pakub mitmekesist toitu, elavad mesilased üleüldiselt paremini. Kesise toidulauaga saab ka nektar vähekvaliteetne, mis võib professori sõnul märkimisväärselt suurendada pestitsiidide tekitatud kahju. Teisisõnu ei erine inimene ja mesilane üksteisest kuigi palju. "Peab teadma, mida süüa ja mida mitte – sellest sõltub tervis," muigab Mänd. 

Liigsete lihtsustuste aeg on läbi

Marika Mänd toob projekti ühe põhijäreldusena välja, et pestitsiidide mõju mesilasperedele hinnata on väga keeruline. "Väikesed, tihtipeale mõõtmatud kogused ja ettearvamatud lähtetingimused võivad põhjustada erinevaid tervisetulemusi. Selle tõttu ei olegi üllatav, et pestitsiidide pikaajalisi mõjusid perede arengule ei suudeta usaldusväärselt hinnata," ütleb ta.

EMÜ osalusel valminud uuring näitab Männi sõnul ära, kuivõrd keeruline on tolmeldajate tervist mõjutavate tegurite süsteem. "Me ei saa seda lihtsustada. Jah, me tahame teha kõike lihtsaks skeemiks, aga nii ei lähe," tõdeb ta. Iga aine mõju iga liigi igale isendile võib olla oodatust erinev. "See näitab, et teadmised pestitsiididega seonduvatest toimetest mesilaste tervisele vajavad täpsemat uurimist," sõnab Mänd.

Projekt osutabki tema sõnul vajadusele põllukemikaalidega seotud reegleid tõsiselt muuta. Eriti, kuna surve uut preparaati sulfoksafloori kasutusele võtta on suur. "See on juba kasutusel Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja mõnedes Euroopa riikides peamiselt kasvuhoonetes," loetleb ta. Eestis pole see veel lubatud, ent Männi sõnul peaks siinmailgi kasutama aias ja põllul laiemat valikut, kuid vähem toksilisi taimekaitsevahendeid.

Nimelt nähtus uuringus tehtud võrdlevates välikatsetes, et Eesti rapsipõldudel ja õunaaedades leidub kokku kolme pestitsiidi. Saksamaal leidus neid samas üle 20 ja Itaalias 30 ringis. "Kui me nüüd oma pestitsiidide hulka veel vähendama peaksime, siis on see ühelt poolt ohtlik," osutab Mänd. Kui põllupidaja kasutab ainult üht ainet, tekib kahjuritel selle suhtes kiiresti resistentsus. 

"Teiselt poolt on praegu ikkagi surve viia taimekaitses pestitsiidide hulk minimaalseks või neid ainult hädapärast kasutada," arutleb professor. Eelistada tuleks vähem toksilisi taimekaitsevahendeid. Taimekasvataja saab valida kahjurikindlamad sordid, kasutada ära maastiku eripärasid, soodustada kahjurite looduslikke vaenlasi - röövtoidulisi putukaid, parasitoide ja ämblikkke, kasutada vahelduvat külvikorda, ja teisi integreeritud taimekaitse võtteid. 

"Vähem toksiliste taimekaitsevahendite kasutamisel on samuti omad agad. Kahjurite massiline hävitamine pole lahendus, sest nii hävitame ka kahjurite looduslikud vaenlased. Oluline on nii kahjuri kui ka kahjurite looduslike vaenlaste populatsioonide säilitamine, see aitab ära hoida kahjurite hulgipaljunemise ja seeläbi vähendab ka vajadust sünteetiliste pestitsiidide kasutamise järele" selgitab Mänd. Teisisõnu on süsteem arvatust keerulisem ja seda tuleb professori sõnul lahata senisest süsteemsema lähenemisega.