Äsjases uuringus mudeldas rühm Ühendkuningriigi teadlasi ühe talu põhjal putukatele kevadel kättesaadavat toidukogust. Tuli välja, et putukavastsed hakkavad talus tegutsema juba märtsis-aprillis, mil enamik neile toiduks mõeldud lilli veel ei õitse. "Muidugi mõjutavad kliimamuutused ka Eestit. Näeme, et kevad läheb meilgi varasemaks," kommenteerib Tartu Ülikooli entomoloogia teadur Virve Sõber. 

Tema sõnul võib aastaaegade nihkumine mõjutada tolmeldajaid mitut moodi. "Põhimõtteliselt võib pikemaks minna korjeperiood ehk aeg, millal valmikud saavad korjata õietolmu ja nektarit. Lilled hakkavad varem õitsema," kirjeldab teadur. Kui Ühendkuningriigi uuringus hinnati tolmeldajate toetamiseks külvatavaid taimesegusid, siis Sõber peab silmas looduslikult kasvavaid taimi.

Ühest küljest võiks taimede varasem õitsemine tema hinnangul olla tolmeldajatele hoopis kasulik: "Selle tulemusel võiks isegi sündida rohkem tolmeldajaid ehk sigimisedukus kasvada." Teisalt hindab Sõber isiklikult, et õitsemisperiood tegelikult pikemaks ei lähe. Varem alanud suvi lõppeb samuti varem. Eestis pole seda aga tema sõnul seni täpselt mõõdetud.

"Kui kliima läheb soojemaks ja lilled hakkavad varem õitsema, võib veel juhtuda, et tolmeldajad ei suuda varasema õitsemisega kaasa tulla," jätkab ta. Nimelt on tolmeldajatele kõige kasulikum ajastada oma valmikuperiood kõige suuremale õitseajale – just sel ajal ärkavad nad tavaliselt talveunest.

Näiteks on muu maailma parasvöötme piirkonna uuringutest teada, et nihkuv kevad võib lüüa sassi kimalaste elurütmi. "Emaskimalased tulevad välja esimesena, et siis enda ümber koloonia luua. Kui siis nende ajastus taimestiku omaga ei klapi, võib juhtuda, et taimed ei saa tolmeldatud ja tolmeldajad jäävad nälga," sedastab teadur. Teisest uuringust on aga teada, et mõned mesilased suudavad muutusega kohaneda ja sätivad oma ärkamise varasemaks. "Ühest vastust siin ei ole," tõdeb Sõber.

Küll mõjutab kliimamuutus tema sõnul Eestis putukaid selgemalt pikemate ja tugevamate põudade kaudu. Esiteks hakkab kuum keskkond, nagu inimesele, ka putukale tervise peale. "Teiseks ei tooda taimed enam nektarit või närtsivad üldse ära. Isegi kui nad õitseda suudavad, väheneb neil põuatingimustes nektaritoodang. Siis jäävad loomad nälga. See mõjutab kindlasti kogu elusloodust, sealhulgas tolmeldajaid," kirjeldab Sõber. 

Üheülbalise muruplatsi mure

Eestis on Virve Sõbra sõnul tuhandeid tolmeldajaliike, kellest on kimalasi ligi 30 ja muid mesilasi umbes 250 liiki. "Kõige suurem probleem tolmeldajate ja elurikkuse seisukohast on, et kaovad ära neile sobivad elupaigad," osutab ta.

Kevadine õitsemine on nii mesilastele, liblikatele kui ka teistele putukatele looduskalendris oluline aeg. Õitseaja toidulaua järjepidevalt katmine eeldab, et maastikul leidub pajusid, vahtraid ja muid varakult õitsevaid taimi. "Vaja on looduslikke ja poollooduslikke elupaiku, kus on põõsaid ja looduslikku taimkatet," märgib teadur.

Just põllumajandusmaastikus kipub elupaiku väheks jääma, sest põlluservad jäetakse Sõbra sõnul väga kitsaks. Kui põlluservas ka mõni põõsas kasvab, võetakse see maha. "Kõik sellised maastikku üheülbastavad meetmed teevad meie mesilaste elu kevadel raskemaks. Pajusid jääb siis vähemaks, aga pajude õitsemine on oluline. See on tegelik probleem," selgitab teadur.

Maaomanikul soovitab ta tolmeldajate toetamiseks mõelda läbi maakasutuse eesmärgid. "Kõige lihtsam, aga samas vajalik lahendus oleks jätta osa oma maast võimalikult puutumata – mitte üritada teha sellest lihtsalt rohelist muruväljakut, mida tihti maha niidetakse," täpsustab teadur. 

Teiseks on oluline, et putukatele jäetud elupaik oleks kvaliteetne. Selles võiks rohttaimede kõrval leiduda mättaid, oksi, rohututte, kände, kivihunnikuid ja muid putukatele eluks vajalikke elemente. "Oluline on, et me ei niidaks õisi suvel maha. Samamoodi liblikaröövikud elavadki enamasti taimevartel – kui me need maha niidame, siis sealt ilusaid täiskasvanud liblikaid ei tule," lisab Sõber.

Intensiivne põllumajandamine on Eestis hakanud vähendama juba näiteks ristikukimalase (Bombus distinguendus) arvukust. Punases raamatus on viimane märgitud väljasuremisohus liigiks. "Teda on veel Eestist leitud küll, aga need leiud on jäänud võrdlemisi harvaks. Ristikukimalast seostatakse vanamoodsa, nüüd juba kadunud ekstensiivse maakasutusega, kus meil olid talud ning väikesed heinamaad ja põllud," kirjeldab teadur. Niisamuti väheneb Eestis niiduelupaikade kadumise tõttu mitme niiduputukaliigi arvukus.

Kliimamuutuse mõju on Sõbra hinnangul siiski suurem mure pigem Lõuna- kui Põhja-Euroopas. "Saame kliimamuutuse mõjusid puhverdada, kui tagame tolmeldajatele hea kvaliteediga elupaigad ehk kohad, kus nad saavad toituda, pesitseda ja lihtsalt olla," sõnab ta.