"Mina nägin pikktiib-kimalast Põhjaranniku lähedal Lahemaa rahvuspargis. See leiukoht otseselt ei olnudki loodusmaastikul, vaid puudega põlluvaheteel, metsaserva lähedal," meenutab Soon. Kuna leitud isend oli tööline, pidi järelikult läheduses elama terve pesakond.

Treenimata silmal võib olla keeruline pikktiib-kimalast teistest kimalastest eristada. Värvide poolest meenutab uus liik Eestis elutsevat aedkimalast (Bombus hortorum). "Head lihtsat tunnust, millega igaüks võiks julgelt kohe ta ära määrata, ma ei oskagi anda. Jah, tal tiivad on natuke pikemad ja tumedamad, aga kõik sellised tunnused vajavad kogemust, et neist aru saada," möönab Soon.

Küll aga on tavatu liigi teekond Eestisse. Kui soojeneva kliima oludes saabuvad uued liigid Eestisse pigem lõuna poolt, siis pikktiib-kimalane tuli põhjast. "Teda leidub Kesk-Soomes ja Skandinaavias ning tema leviala läheb veel pikalt ida poole välja. Siberis näiteks on ta laiemalt levinud," loetleb zooloog. Kuna tegu on taigaliigiga, siis päris Lapimaa tundrast teda ei leia.

Taigametsas pikktiib-kimalast samuti ei näe. Soone sõnul pole kimalastel tihedasse taigametsa eriti asja, sest okaspuud ja samblad ei õitse. "Seevastu metsalagendikud, metsaservad, metsateed, niidud, raiesmikud, aiad – kõik sellised maastikud taigavööndis on tema elupaik," sõnab ta.

Soone sõnul on pikktiib-kimalane kurioossel kombel nüüd Eestis ametlikult tagasi. Seda siiski vaid ametlikult, sest aastakümnete eest võeti liik Eestis III kategooria kaitse alla ühegi tegeliku leiufaktita. "Jah, meil on kollektsioonides mõned eksemplarid ja ma olen neid vaadanud, aga need olid valesti määratud. Näiteks on need teiste liikide isased, kes võivadki värvimustrilt pikktiib-kimalasega sarnaneda," selgitab zooloog.

Samuti pole keegi kunagi teada andnud, et oleks pikktiib-kimalast mingil kindlal kuupäeval kindlast paigast Eestis avastanud. "On ainult öeldud, et ta on kaitse alla võetud, aga miks, kuidas või kelle poolt, mina ei tea," tõdeb Soon. Nii võetigi pikktiib-kimalane tema sõnul vahepeal Eestis elavate liikide nimistust välja: "Meil ei olnud siis tõendust, aga nüüd on."

Kui lugeja sooviks uut liiki oma silmaga näha, soovitab Soon esmajoones Lahemaa rahvuspargist otsida. Nagu öeldud, oli tegemist tervele pesakonnale viitava tööliskimalasega. "Ta ei olnud mingi juhuslik sisserändaja, vaid tal oli pesa, mis võib-olla andis ka järeltuleva põlve. Neid võiks siis ka järgmisel aasta sealtsamast Lahemaalt leida," arutleb zooloog. Kimalast kohates soovitab Soon aga putukast pilt teha ja asjatundjatele määramiseks saata, sest nagu öeldud: treenimata silm ei pruugi liiki eristada.

"Samas arvan, et otsida võiks teda ka laiemalt: kogu Kirde-Eestist, Alutaguse kandist ja Põhjarannikult. Teda võiks seal igal pool olla," osutab ta. Nimelt on Kirde-Eesti ja Tallinnast idapoolne põhjarannik suhteliselt alauuritud piirkond, sest uusi liike loodetakse leida pigem Eesti lõunapiirilt. "Võib-olla teda on Kirde-Eestis veelgi, aga pole lihtsalt pihta saadud," ütleb Soon.