Meie võime ju valusa torke vältimiseks mesilasi maha lüüa, kuid kas nemad meie tekitatud valu tunnevad? Uue uuringu järgi võivad tunda küll. Sellele vihjab asjaolu, et kimalased ja teisedki putukad võivad olla tundlikud ehk võimelised omaenda tundeid teadvustama, vahendab Science News.

Uuringuga mitte seotud Londoni Majanduskooli loomade tundlikkuse eksperdi ja filosoofi Jonathan Brchi sõnul on hiljutine uurimistöö muljet avaldav. Kui selle tulemused pädevad, võib maailmas leiduda seni arvatust palju rohkem tundeid tundvaid olendeid.

Magus valu?

Londoni Kuninganna Mary Ülikooli tajuteadlase Lars Chittka töörühm andis 41 kimalasele (Bombus terrestris) võimaluse valida nelja kvaliteetse toiduga toru vahel. Kaks toru sisaldasid 40-protsendilist suhkrulahust ja kaks väiksema sahharoosi sisaldusega toitu.

Uurijad asetasid toidutorud katsealusele, mille all oli mitu roosat ja kollast värvi kuumaplaati. Kui kimalased esimest korda katsealusele toitu proovima lasti, olid plaadid välja lülitatud. Putukad pidid igast torust lahust maitsma, et sealset suhkrukogust hinnata. Nad kõik eelistasid suhkrurikkamaid lahuseid.

Järgmisel korral keerasid uurijad kahe sahharoosirikka toidutoru alused kollased plaadid 55 °C kuumuse peale, teades, et 44 °C-st kõrgem temperatuur võib putukaid tappa. Roosadel plaatidel asuvad toidutorud jätsid nad endistviisi jahedaks.

Uuringu juhtivautori ja käitumist uuriva neuroteadlase Matilda Rose Gibbonsi sõnul oli kuumale alusele maanduv putukas samas olukorras kui meie kuuma taldrikut katsudes. Seistes silmitsi valikuga kuuma ja suhkrurikka toidulahuse ning jaheda ja väikese suhkrusisaldusega lahuse vahel, valisid kimalased teadlaste sõnul esimese.

Gibbonsi sõnul olid putukad valmis kangema lahuse nimel rohkem valu kannatama. Neil oli võimalik igal hetkel plaadilt lahkuda, aga nad jäid paigale. Järelikult oli suhkur neile autori sõnul vägagi motiveeriv.

Kui aga uurijad täitsid nii kuumad kui ka külmad toidutorud suhkrurikka lahusega, hakkasid kimalased kollaseid plaate vältima. See näitas autorite sõnul, et putukad kasutasid toitumispaika valides oma assotsiatiivset mälu.

Kompromissiks valmis

Varasemategi uuringute põhjal on mesilased ja kimalased intelligentsed ning nupukad olendid. Nad saavad aru "nulli" mõistest, oskavad lihtsamaid arvutusi teha ning eristada üksteisest inimeste ja tõenäoliselt ka liigikaaslaste nägusid.

Tavaliselt on tolmeldajad eduka koriluse järel optimistlikud, kuid võivad ootamatult ämbliku lõksu langedes end masendunult tunda. Chittka sõnul muutub putuka käitumine isegi siis, kui tal õnnestub ämbliku küüsist põgeneda – selle tagajärjel võib ta hakata lilli kartma.

Uurimaks, kas valu kuulub samuti kimalase tunnetespektrisse, lähtusid Chittka ja kolleegid oma töös loomade valu-uuringute ühest tavalisemast kriteeriumist: motivatsiooniga soetud kompromissidest.

Inimene võib näiteks tervete hammaste nimel hambaarsti puuri tekitatud valu taluda. Samamoodi võivad ka erakkrabid loobuda oma väljavalitud teokarbist, et pääseda elektrišokist – seda aga üksnes piisavalt suure šoki korral. Krabikatse näitas niisiis, et nad teevad vahet nõrkadel ja tugevatel valustiimulitel ning otsustavad siis, kui palju valu on kannatamist väärt.

See viitab, et krabid tunnevad päriselt valu ega reageeri pelgalt ebameeldivale stiimulile. Osalt just selle uuringu mõju loetakse vähemalt Ühendkuningriigi seaduse silmis krabisid ja muid koorikloomi nüüd tundlikeks olenditeks.

Jonathan Birchi sõnul näitas uus kimalaseuuring esimest korda otseselt, et koorikloomade kõrval suudavad kompromisse teha ka lülijalgsed, sealhulgas putukad ja ämblikud. Arvestades inimeste kasvavat huvi putukate kui võimaliku toidu vastu, peab ta uuringut intellektuaalselt köitvaks ja eetilises mõttes oluliseks.

Siiski jääb lõpuni selgusetuks, kas kimalased ikka tunnevad meie mõistes valu. Töörühm ise osutab, et nende uuring selle kohta ametlikku tõestust ei paku. Uuringuga mitte seotud teadlased nõustuvad, et putukate subjektiivset enesetunnet on meil võimatu mõista. Kuna aga putukad moodustavad kogu loomariigist vähemalt 60 protsenti, ei tohiks teadus automaatselt eeldada, et nad on meist täiesti erinevad.

Uurimus avaldati Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.