On olnud juba pikemat aega teada, et inimestel, kellel on kõrgem psühholoogilise stressi tase, areneb diabeet välja sagedamini. Siiani on aga mehhanism, mis seda põhjustab, jäänud selgusetuks. Selle uurimiseks tekitasin koos Tartu Ülikooli teadlase Indrikis Kramsi ja oma teiste kolleegidega kiskjastressi harilikel äädikakärbestel ning vaatlesime sellest põhjustatud muutusi nende ainevahetuses, kirjutab Tartu Ülikooli biokeemia kaasprofessor ja BiotaTec'i teadusjuht Priit Jõers.

Nähtusena tekib kiskjastress siis, kui loom elab pikemat aega kiskja läheduses, ilma et ta seejuures kiskja saagiks langeks. Näiteks pannakse hiirtel kiskjastressi esile kutsumiseks laboris kaheosalise puuri teise ossa enamasti elama kass. Taolistest uuringutest tõuseb otsene praktiline kasu. Mitmete erinevate töörühma uuringute kohaselt sarnaneb kiskjastress inimeste psühholoogilise stressi tingimustele, nagu ärevushäiretele ja posttraumaatilisele stressihäirele.

Meie kasvatasime äädikakärbeste vastseid koos nende looduslike vaenlaste – ämblikega. Ärasöömisest pääsenud vastsetest arenenud kärbeste ainevahetus oli tavapärasest märksa teistsugusem. Nende suhkrute tarbimine oli tugevalt piiratud ja nad sõltusid suuresti oma rasvavarudest.

Muutuste taga oli ühe regulaatorvalgu – Akt-kinaasi – vähenenud aktiivsus, mis muu hulgas tagab ka inimesel suhkrute transpordi verest rakkudesse. Tähelepanuväärsena sarnanesid nähtud muutused ligilähedaselt diabeedist põhjustatud muutustele inimorganismis. Enamgi veel, kui kärbeste toidule lisati inimeste diabeedivastast ravimit – metformiini, siis kiskjastressist tingitud muutused taandusid ja äädikakärbeste ainevahetus normaliseerus.

Samuti oli võimalik muutusi tagasi pöörata lisades kärbeste toidule ühendit, millest valmistatakse kehas serotoniini. Närvisüsteemis levinud virgatsaine ülesanne on edastada neuronite vahel närvisignaale.

Seni on saanud molekul tähelepanu eelkõige keskse rolli tõttu rahulolu ja õnnetunde tekitamisel. Serotoniini vähenemist täheldatakse sageli just psühholoogilise stressi ilmnemisel ja paljud antidepressandid on suunatud närvisüsteemis serotoniini koguse suurendamisele. Diabeedisarnase seisundi sõltuvus serotoniinist tähendab, et sama aine vahendab tajutavast stressist tingituid muutusi üldisele ainevahetusele.

Suhkrute asendamine rasvadega peamise energiaallikana muutis tugevalt ka kärbeste käitumist. Vähenenud energiavarude tõttu ei liikunud nad enam nii aktiivselt kui n-ö tavalised kärbsed.

Keskne küsimus psühholoogilise stressi ja diabeedi vahelise seose puhul aga on see, miks tekitab selline seisund üldise, negatiivsete tagajärgedega ainevahetuse muutuse. Täiskasvanud äädikakärbsed kiskjatega kokku lastes avastasime, et kiskjastressist mõjutatud äädikakärbsed jäid tavalistest äädikakärbestest ellu oluliselt sagedamini. Seega kujutasid diabeedisarnased muutused kohastumist keskkonnaga, suurendades äädikakärbeste tõenäosust ellu jääda.

Põhjuseid, miks see nii on, võib olla erinevaid. Näiteks tekitavad stressitingimused mälestusi, mis aitavad edasises elus sarnaseid olukordi, antud juhul vältida kiskjate saagiks langemist. Mälestuste loomine on aga energeetiliselt kallis. Kuna närvisüsteem toetub suuresti suhkrutele, võib olla vaja selle kasutamist teiste kudede, näiteks lihaste poolt piirata. Samuti võib energianäljast tingitud vähenenud liikuvus olla põhjus, miks nad kiskjatele silma ei torka ja pääsevad seeläbi rünnakust.

On täiesti võimalik, et sarnane ürgne mehhanism töötab endiselt ka inimeste puhul. Isegi kui oleme jõudnud ühiskonna arengus sinnamaani, kus kiskjarünnakust on saanud väga harv nähtus, võib stressisituatsioon nagu näiteks psühholoogiline stress vallandada selle vastuse.

Teadmine aitab meil paremini mõista juba epideemilise mõõtmeid omandanud suhkruhaiguse tekkimise põhjuseid ning kasutada äädikakärbseid selleks, et töötada välja paremaid ravi- ja ennetusmeetodeid. Meie avastus kinnitab muu hulgas veelkord seda, et kroonilisest stressist hoidumine tagab parema elukvaliteedi.

Täpsemalt saab lugeda uuringust Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.