Kuigi usaldusväärset statistikat napib, sureb igal aastal maailmas seenemürgistuse tõttu vähemalt sadakond inimest, neist pooled Euroopas. Seejuures saab kanda umbes 90 protsenti juhtumitest rohelise kärbseseene arvele. Arstid saavad leevendada praegu vaid mürgiseent sisse söönud inimeste sümptomeid ja tõsta nende üldist toonust. Nõnda sureb keskmiselt iga kolmas patsient. Muu hulgas kahtlustavad ajaloolased, et just roheline kärbseseen nõudis teiste seas nii Rooma keisri Claudiuse kui ka Saksa-Rooma keisri Karl VI elu.

Hiina teadlased eesotsas Qiaoping Wangiga Sun Yat-seni ülikoolist otsustasid nüüd uurida, kas väidetavalt hästi maitsva seenele saab leida vastumürki populaarse geenimuutmistehnika abil. Töörühm tekitas lõika-ja-kleebi tööriistale sarnaneva CRISPR/Cas9-ga katseklaasis kasvatatud rakkudele sadu erinevaid mutatsioone. Seejärel vaatasid nad, milline geenimuutus aitab rakkudel kokkupuudet seene mürgiseks muutva alfa-amanitiiniga kõige paremini üle elada. Mõne aasta eest kasutas töörühm sama lähenemist meduusimürgile vastumürgi leidmiseks.

Selgus, et seekord mängis võtmerolli geen, mis vastutab ensüümi STT3B valmistamise eest. Rakud kasutavad sama ensüümi valkudele suhkrumolekulide lisamiseks. Tarviliku geeni rivist välja löömisel ei saanud tulemuste põhjal enam α-amanitiin inimeste rakkudesse siseneda. See vähendas ka oluliselt ühendi mürgisust.

Kuna leitud ensüüm on aga keha normaalseks toimimiseks hädavajalik, hakkasid teadlased otsima ainet, mis võimaldaks häirida biokeemilist rada samamoodi, kuid ajutiselt. Kokku uuris töörühm ligi 3200 ühendi toimet, mis oli saanud varem USA toidu- ja ravimiametilt kasutamiseks rohelise tule. Sõelale jäi fototarvetetootja Kodaki 1950. aastatel välja töötatud värvaine indotsüaniinroheline. Muu hulgas kasutavad arstid seda näiteks maksa läbiva vere ja silma veresoonte nähtavaks muutmiseks.

Loomkatsetes leidis Wang kolleegidega, et indotsüaniinrohelist saanud hiirtest surid α-amanitiini mürgistuse tõttu ligi pooled. Samuti vähendas vastumürk nende maksa- ja neerukahjustuste ulatust. Mürgistusega iseseisvalt toime tulema pidanud närilistest suri aga 90 protsenti. Samas nentisid teadlased, et hiired said vastumürki juba neli tundi pärast nende mürgitamist. Inimesed satuvad aga tavaliselt haiglasse päev või kaks pärast roheliste kärbseseente söömist.

Töörühm plaanib järgmiseks täpsemalt uurida, kuidas ensüümiga STT3B seotud biokeemiline rada täpselt mürgil rakkudesse siseneda laseb. Pikemas vaates ei pruugi aga leitud vastumürgi tõhususe uurimine minna kuigi libedalt. Kuna inimesi sihilikult mürgitada ei tohi, saaks indotsüaniinrohelise tõhususe uurimiseks kaasata vaid neid patsiente, kes on juba mürgistusega haiglasse sattunud.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.