"Eestis on tugev ohvrinarratiiv, mis tähendab, et ennast nähakse koloniaalvõimude all kannatajana. Seetõttu on väga keeruline koloniaaltemaatikat avaramalt käsitleda. Ida-Euroopa riigid, kes on võtnud suuna läände, kipuvad Euroopat idealiseerima ega mõtle selle koloniaalminevikule," ütles Strathclyde'i Ülikooli vanemlektor Redi Koobak.

Lääneriikides, kus on viimastel aastatel hakatud põhjalikumalt uurima kolonialismi rolli oma jõukuse ja teadmisteloome kasvatamises, mõeldakse praegu sellele, kuidas hüvitada koloniseerimisega põhjustatud kahjusid. Mitmed riigid, nagu Holland, Belgia ja Prantsusmaa, on näiteks alustamas koloniseeritud maadest röövitud kunstiteoste tagastamist. "Eestis on need teemad esile kerkinud osaliselt seetõttu, et need on päevakorral globaalselt. Näiteks võib mõelda liikumistele nagu Black Lives Matter või Rhodes Must Fall," selgitas Koobak.

Eesti Kunstiakadeemia järeldoktor Margaret Tali lisas, et kolonialismi ja koloniaalajalugu mõtestamine seisab Eestis suures osas alles ees ja seda tuleb teha võimalikult nüansseeritult.

Koloniaalajalugu eesti kunstis

Kaks aastat tagasi Kumu kunstimuuseumis Bart Pushaw eestvedamisel kureeritud näitus "Erinevuste esteetika" käsitles koloniaalajalugu sõdadevahelisel perioodil eesti kunstnike tööde kaudu. "Iseseisvumine lõi võimaluse luua kontakte koloniaalkeskustega nagu Pariis või Berliin, mille kaudu tekkis arusaam teistest rahvustest ja rassidest. Näitus mõtestas, mil viisil koloniaalajalugu ilmnes Eesti kontekstis ja kuidas visuaalkultuur peegeldas tolle aja arusaamu kultuurilistest erinevustest ja eksotiseerimise praktikatest," ütles Tali.

Uurijaid mõtestasid hiljutises artiklis näituse ümber lahvatanud poleemikat. "Seni ei olnud ühegi kunstinäituse ümber nii tulist avalikku diskussiooni tekkinud, kuhu oleks kaasatud poliitikud, kunstnikud ja kultuuriväli laiemalt. Arutelude käigus kerkis esile hulgaliselt arusaamatusi. Tahtsime vaadata, milles põhilised möödarääkimised seisnesid," märkis Tali.

Näituse puhul oli uudne asjaolu, et see käsitles koloniaalajalugu laiemalt kui üksnes Nõukogude okupatsiooni võtmes, millega seoses Eestis ja Ida-Euroopas reeglina koloniaalsuhteid mõtestatakse. Väljapanek proovis vaadata koloniaalajalugu nende vaatepunktist, kes ise ei olnud koloniseerijad, aga keda koloniaalne maailmavaade mingil viisil mõjutas.

"Kunstiajalugu aitab näha, millised olid eestlaste kontaktid läänemaailma, selle koloniaalvalduste ja seal elanud inimestega. Selliste kontaktide kaudu tekkis arusaam eestlastest kui valge rassi esindajatest, millest Bart Pushaw on näituse tegemise eel kirjutanud ajakirjas Vikerkaar ja mis oli kaasatud ka selle näituse narratiivi. Poleemikat tekitaski see, mida sellised rõhuasetused täpsemalt eestlaste kohta ütlevad ja kuidas sellega suhestuda," märkis Margaret Tali.  

Poleemika ümbernimetamise ümber

Teravat kriitikat pälvis kunstiteoste ümbernimetamine, mille raames näituse korraldajad vahetasid välja pealkirju, mis võivad tänapäeval kõlada rassistlikult. Kuraatoritele tundusid mõned pealkirjad tänapäeval ebasobivad ja nad püüdsid leida viise, kuidas teoseid esitada nii, et see ei oleks erinevatele gruppidele solvav. Muu hulgas heideti kuraatoritele ette, et teoste pealkirjade muutmine on osa tühistamiskultuurist ja tähendab enesetsensuuri läänelike mudelite alusel. 

"Paljud selles debatis kaasalööjad ise näitust vaatama ei jõudnudki, aga osalesid diskussioonis, kuna nad tundsid, et ümbernimetamine puudutas nende identiteeti ja arusaama minevikust," arutles Redi Koobak. Ta lisas, et kuraatorid jätsid uute ja neutraalsemate pealkirjade kõrval alles siiski ka vanad pealkirjad.

Kolonialismi eri vormid

Uurijad märkisid, et erinevalt hiljutistest vaidlustest punamonumentide ja Juhan Smuuli bareljeefi üle, mis samuti puudutavad mineviku ümberhindamist tänapäeva väärtushinnangutest lähtuvalt, jäi näituse probleemipüstitus ebaselgemaks. Ühelt poolt avas "Erinevuste esteetika" uusi seoseid eesti kunstiajaloos, tuues esile uusi teemasid ja lähenedes vähemuskogukondadele uue tundlikkusega. Teisalt ei võimaldanud näituse loodud vähene kontekst postkolonialistlike Euroopa narratiive süvitsi mõista. 

Möödarääkimisi põhjustas ka kolonialismi mõiste. "Balti riikides seostatakse kolonialismi enamasti Nõukogude okupatsiooniga, samas kui lääneriikides seostub see eelkõige geograafiliselt kaugete maade vallutuste ja orjakaubandusega. Lisaks sellele on Baltimaade ajaloo narratiivi lääne kontekstis tihti valesti mõistetud," märkis Koobak. 

Ehkki näitus jättis võrdlemisi vähe ruumi kolonialismi erinevate vormide ja Eesti rolli mõtestamiseks lääne koloniaalsuses, oli "Erinevuste esteetika" uurijate sõnul avaliku arutelu algatamisel ja rahvuskeskse ajaloonarratiivi avardamisel kaalukas. "See kinnitab, et muuseumid on muutunud kaasaegses ühiskonnas üha olulisemaks kohalike, rahvuslike ja globaalsete diskussioonide kriitilisel seostamisel ja avaliku arutelu kujundamisel," lisas Tali.

Redi Koobak ja Margaret Tali kirjutavad koloniaalsuhete kujutamisest kunstis kogumikus Postcolonial Publics: Art and Citizen Media in Europe.