"Inimene ostab alati toodet. Ta ei käi pakendi pärast poes," ütleb Teeme Ära SA tegevjuht, koolitaja ja Eesti Maaülikooli doktorant Kadi Kenk. Ehkki tema sõnul leidub kindlasti tarbijaid, kes otsivad ja leiavad viise loodushoidlikumalt ostelda, ei tasu süsteemi tervikuna vaadates nendele loota. "Massitasandil pole mõistlik oodata, et inimesed hakkavad ise pingutama selle nimel," tõdeb ta.

Pigem on Kenki sõnul oluline, et inimese jaoks tehtaks kestlikud valikud võimalikult mugavaks. Selle peaks  tema sõnul kindlustama süsteem. "Küsimus on selles, kuidas tagada, et pakend toote ümber oleks jätkusuutlik, ja võimaldada selle võimalikult mugav tagastamine," osutab ta.

Toiduainetööstusele pakendeid tootva EstPakPlastik AS juhataja Marek Harjaku sõnul on toidutootjate ootused pakendile juba muutunud. "Soov kasutada monomaterjale on olnud viimased aastad tuntavalt läbiv. See on ainuke materjalitüüp, mida on võimalik töödelda moel, et seda saaks uuesti samaväärselt kasutusele võtta," täpsustab ta.

Monomaterjal tähendab, et seda selle algosadeks lõhkudes saadakse täpselt ühesugused molekulid. Näiteks võib koosneda monomaterjalist plastpakend, mille eri osad palja silmaga veidi erinevad välja näevad. Lisaks alumiiniumi sisaldav plastpakend pole seda aga juba eos.  "Kõiki kihiti materjale, mis koosnevad erinevatest materjalidest, on võimalik täna ainult keemiliselt ümber töödelda," võrdleb Harjak. Esimesed segumaterjale lagundavad tehased on tema sõnul küll olemas, kuid laiemaks kasutamiseks on see tehnoloogia veel liiga kallis.

Pandipudeli edulugu

"Kui tahta olla keskkonnasäästlikum tarbija, siis kõige parem on pakendit üldse  vältida," sõnab Kadi Kenk. Kui inimesele vajalikku toodet müüakse siiski ainult pakendis, soovitab ta eelistada korduskasutatavat pakendit ühekordsele. "Ühekordne pakend on see, millel on hästi suur keskkonnamõju," märgib ta.

Korduskasutav pakend ei ole tema sõnul sama, mis taaskasutatav või ümbertöödeldav pakend. "Korduskasutus tähendab pakendit, mida saab pesta ja pestaksegi. See ringleb mitu korda ja seda taastäidetakse," selgitab Kenk.

Praegu on tema sõnul Eestis süsteemi tasandil olemas sisuliselt üks korduspakendi näide: pandipudel. "Sellised võiksid olla ka teiste tootegruppide pakendid. Tarbija jaoks ei ole vaja pead murda, milline see pakend on, vaid sellega tuleb alati ühtemoodi käituda. Ostad ära, hiljem viid tagasi konkreetsesse tagastuspunkti ja ongi korras," soovitab ta pakenditootjatele.

Kenki sõnul peakski korduspakend olema pakenditööstuse tulevikusuund. Vastutus keskkonna jalajälje eest peaks langema seejuures tootja õlule. "Tarbijat pole vaja karistada selle eest, et ta end iga päev ei hari. Muutuvad pakendid, muutuvad tehnoloogiad ja see ei ole tarbija vastutus üldse ennast kurssi viia," leiab ta.

Pakendi põhjal kaupa valides soovitab Kenk lugejal jälgida ka tootemärgiseid ja sertifikaate. "Euroopa Liidu tasandil on sertifikaate, mis on usaldusväärsed. Samas Euroopa Liit on hakanud nägema, et väga paljud ettevõtted ise sertifitseerivad ennast ja seda ei saa usaldada," märgib ta. Sestap hakkabki Euroopa Liidus peagi kehtima roheväidete regulatsioon. "Sellega peab ettevõtte oluliselt pingutama, et ta saaks üldse väita, kuidas midagi on jätkusuutlik või roheline," selgitab ta.

Kui aga ühekordse pakendi teket pole võimalik vältida , soovitab Kenk osta soovitud toodet suuremas koguses – nii kulub pakendipinda lõpuks vähem. Lõpuks on pakend aga tema sõnul ainult üks osa probleemist. "Toidutööstuse kõige suurem keskkonna jalajälg ei ole pakendites, vaid selles, mismoodi toitu kasvatati. Maakasutus on oluliselt raskema keskkonnajalajäljega," osutab ta.

Tarbijauuringus selgus seegi, et eestimaalaste valmisolek vähem uusi riideid osta on tõusuteel, kuid uuritud riikide keskmisest väiksem. Siinkohal soovitab Kenk lugejal osta riideid igal juhul vähem. Mõõdutundetut ostlemist ei lunasta tema sõnul ka teise ringi kaup. "Kui ma käin üle nädala uusi hilpe endale ostmas, sõltumata sellest, kas Uuskasutuskeskusest või HM-ist, näitab see ikkagi ületarbimist," ütleb Kenk. Pigem soovitab ta valida endale päriselt kantavad kvaliteetsed rõivad ja neid hästi hoida.

Uhked loosungid võivad petta

Marek Harjak ütleb plastitootja vaatest, et EstPak toodab juba viimased 20 aastat monomaterjalist pakendeid. "On ta siis polüpropüleen või PET – need on materjalid, mida on sajaprotsendiliselt võimalik ümber töödelda ja uuesti kasutusele võtta," täpsustab ta. Viimased viis aastat on EstPak teinud pakendeid juba pandipakendi ringlusest tagasi tulnud PET-pudelitest.

"Põhimõtteliselt võib öelda, et suur osa meie tänasest toodangust on juba turult ringiga tagasi tulnud," osutab Harjak. Teisipidi läheb 99,99 protsenti tagasi tulnud kasutatud materjalist Harjaku sõnul EstPakist valmistoodanguna jälle välja. "Prügisse ei lähe meil midagi. Praktiliselt kogu praagi, või tootmisjäägid, mis meil tekivad, purustame uuesti. Teeme sellest uuesti kile ja karbi. Seda on võimalik teha ainult siis, kui sa toodad monomaterjali," kirjeldab ta.

Kui tarbija tahab senisest veel teadlikum olla, soovitab Harjak tal vaadata plastpakendilt järele, millist noolekolmnurgas numbrit see kannab. "Kui seal on number 7, siis see on segu erinevatest materjalidest, millega ei ole mitte midagi hiljem peale hakata," osutab ta. Kui pakendile on löödud aga mõni muu number, näiteks 1 või 5, on tegu uuesti ringlusse võetava materjaliga.

Plastitootjana häirib Harjakut pakendamise teema puhul toidutootjate silmakirjalikkus. Toidutootjad kuulutavad, et kasutavad vähem pakendit ja pakendavad näiteks hakkliha karbi asemel kilekotti. "Nad kirjutavad sinna peale, et "50 protsenti vähem pakendit". Samas materjaliga, mida nad seal kasutavad, ei ole hiljem mitte midagi peale hakata. See läheb ainult põletusse," toob Harjak näite.

Teisalt tekitavad temas küsimusi uued ringlevate karpide korduslahendused nagu näiteks Ringo. "Keegi ei ole sellest valjusti rääkinud, aga jalajälg keskkonnale, mis tehakse nende toodete kasutamisel, on vaat et suurem kui see, et meil oleks korralikult prügimajandus organiseeritud," arutleb ta. 

Esiteks kahtleb Harjak ringlevate karpide ohutuses. Karbid peavad olema asetatud tihedalt üksteise sisse, et mikroobid seal ei leviks. Tagasikogumiskasti visakavad inimesed aga oma karbi, kuidas juhtub – karpide vahele jääb õhku. "Teisalt läheb sinna juurde logistikakulu: autod sõidavad, veavad seda õhku, viivad karpe pesema. Kuidas see pesemine käib? Sellekski kulutatakse palju energiat," jätkab ta. Samas ei välista Harjak, et kuivainete ostmiseks võib selline ringlev pakend sobida.

"Minu kõige suurem mure on prügi eraldi sorteerimine," osutab ta viimaks. Kui monomaterjalist plastpakend on puhtaks loputatud ja eraldi kokku kogutud, on Eestis tema sõnul olemas võimekused neist uuesti väärtuslik materjal teha. "Õnneks selles vallas on nüüd lõpuks hakatud samme tegema, et pakendid kogutaks eraldi," tõdeb ta.

Eesti väiksuse võlu või valu?

Kadi Kenki sõnul on Eesti hea koht, kus uusi lahendusi katsetada. "Meil on see eelis, et meid on nii vähe. Meil on palju lihtsam millelegi uuele üle minna kui näiteks viie miljoni elanikuga linnal, " võrdleb ta. Marek Harjak aga kõhkleb, ega Eesti väiksus hoopis takistuseks saa. 

"Tean, et maailmas on palju algatusi, mis juba töötavad – kus püütakse koguda toiduga kokku puutunud pakendit. Kui Eestit väiksusele mõtleme, siis võib-olla on teatud maht oluline, et midagi suuremat käima saada," arutleb ta.

Kenki sõnul on Euroopas juba olemas näiteid jäätmevabadest ehk zero-waste linnadest. "Need linnad väldivad teadlikult jäätmeteket. Nad planeerivad süsteeme selliselt, et sul oleks eelistatud kas vähem pakendamine, parem sorteerimine või jäätmekäitlustehnoloogiad, mis välistavad reostamise," kirjeldab ta. Näiteks leiab selliste linnade nimekirjast Milano, Müncheni ja Brugge.

"Meil on Eestis võimalik ise teha tegelikult paremini. Saame teadlikult juba disainida oma süsteeme nõnda, et prioritiseerime korduskasutust ja jäätmetekke vältimist," kiidab Kenk Eesti väiksust ja kogukonnapõhisust.

Harjak loodab, et tulevikus muutub pakendite maksustamine üksikasjalikumaks. Süsteem, kus kõiki plastkarpe maksustatakse ühtviisi, ei soodusta tema sõnul ümbertöötatavate materjalide eelistamist. Toidutootja peaks Harjaku sõnul tunnetama, et kihilisest materjalist pakendi kasutamine on kallis. "Ta peab selle eest nii palju rohkem riigile makse maksma, et see ei ole talle majanduslikult mõttekas. Siis ta kasutabki materjali, mis on juba ringiga tulnud turult tagasi: näiteks PET-toodet," kirjeldab ta.

Vaimusilmas näeb Harjak maksupüramiidi, kus PET-materjalist toode oleks maksustatud miinusmärgiga. "Mida rohkem sa seda kasutad, seda vähem pead maksma teiste, kas papp- või klaaspakendite pealt mingeid tasusid," ütleb ta. Monomaterjal võiks Harjaku pakutud püramiidis olla nullmaksuga ja iga keerukama materjaliga kerkiks maks suuremaks.

Kui aga Kenk ja Harjak milleski ühel meelel on, siis selles, et tarbija jaoks peaks pakenditega kestlik toimetamine olema võimalikult mugav. Senine prügiveosüsteem on Harjaku sõnul teinud mugavaks prügi sorteerimata jätmise. "Kui prügi äravedu ei maksa ju praktiliselt midagi, siis viskadki kõik olmesse kokku," tõdeb ta. 

Kenk aga rõhutab veelkord, et tarbija ei pea end igal sammul süüdi tundma: vastutab lõpuks tootja. "Ega see, kui mina korduspudelit kasutan, ei tähenda, et maailmas pudelite tootmine kuidagi vähenenud oleks," tõdeb Kenk. Niisamuti ei saa tema sõnul oodata, et inimene hakkab poodlema kotitäie oma taaraga: pudeliga pesugeelile, purgiga makaronidele ja karbiga salatile.

"Tänane ühekordne pakend on nii palju soodsam. Seda on ka arutatud, kas ühekordne pakend võiks olla lisatasu eest," sedastab Kenk. Praegu ei kajastu ühekordse pakendi hinnas veel selle tooraine tootmisest põhjustatud keskkonnakahju ja selle ladustamise kulu. "See on regulatsioonide tasandil muudetav ja seda ei lahenda täna ära tootja," märgib Kenk. Pigem loodab ta Eesti poliitikute julgusele tootjaid vastutama suunata. "Maailmamuutvad süsteemimuutused toimuvadki regulatsioonide ja tootjate tasandil," ütleb ta.