"Tänapäeva maailma üle kantuna esindavad Kierkegaardi järgi kristlikku poliitikat need, kes reaalselt Ukraina pagulaste abistamiseks midagi ära teevad, mitte aga näiteks need, kes üksnes sõnades kuulutavad kristlikku sõnumit," ütles kierkegaardlikku haridusteoloogiat uuriv Ahmedov.

Enamik inimesi elab esteetilises sfääris, kuhu kuuluvad igapäevased tegevused, mille eesmärk on nautida ja saada kasu. See võib hõlmata ka lähedaste eest hoolitsemist ja kirikus käimist, sest ka neid tegevusi võib tagant tõugata isiklik huvi ja heaolu.

Esteetilist elulaadi kirjeldab Kierkegaard oma teoses "Kas/Või", mille üks osa "Võrgutaja päevaraamat" on tõlgitud eesti keelde. "Teost saab lugeda ka väärt ilukirjandusena. Ühtlasi on see hea erootilise armastuse aabits ja õpetab hästi, kuidas mitte olla halb kaaslane," lisas Ahmedov.

Teiseks eristab Kierkegaard eetilist sfääri, kuhu tuleb inimesel ise jõuda. Seal hakkab inimene mõtlema, millised eetilised printsiibid teda kannustavad. "Näiteks võib inimene kujundada teise inimese aitamisest üldkehtiva normi, aga lõpuks ikkagi selle pärast, et ka tema ise saab sellest kasu, kui inimesed üksteist aitavad," arutles Ahmedov.

Religioosne olemisviis

Kolmandaks käsitleb Kierkegaard religioosset sfääri, kus inimese elu iseloomustab suhe absoluudiga ja sellega kaasnev paradoksaalsus. Kierkegaard ilmestab religioosset elu esimesest Moosese raamatust pärit Aabrahami looga, kus Jumal annab talle käsu tappa oma poeg ja peatab Aabrahami viimasel hetkel. 

Kierkegaardi jaoks on Aabraham tõeline usurüütel, sest ta teebki seda, mida Jumal ütleb ja on valmis oma poega Iisakit tapma, kuigi ta samal ajal usub, et Jumal annab talle poja elusa ja tervena tagasi. Kierkegaard lisab, et oma poja tapmine tundub tavainimesele hullumeelne ja see tuleb hukka mõista. 

"Absoluutne ülim tõde on religioosses sfääris olulisem, kui mis tahes eetiline norm, mis eksisteerib ühiskonnas. Kui lugeja on loetu peale pahane, siis Kierkegaard on temaga nõus. Ta on täiesti teadlik ja rõhutab, et tavainimene peabki solvuma religioosse sfääri nõudmise peale," rääkis Ahmedov.

Religioosses sfääris olemises viibimise seisundist kõneleb ka eestikeelsena kättesaadav teos "Kartus ja värin", milles Kierkegaard pakub oma tõlgenduse Aabrahami loole.

Elu paradoksiga

Kierkegaard juhtis tähelepanu paradoksile, et kristluses on absoluut ja ülim tõde kehastunud Jeesus Kristuse näol inimeseks. "See on paradoks, sest kuidas saab ülim absoluut võtta inimese kuju, kaotamata oma absoluudi staatust. Paradokse ei pea Kierkegaardi sõnul eirama, nendega tuleb elada," märkis Ahmedov.

Sotsiaalpoliitiline suhe kaasinimestega võtab erineva näo vastavalt sellele, millises sfääris inimene paikneb. "Esteetilises sfääris tulevad inimesed kokku ja teevad ühiseid plaane, aga ainult niikaua, kuni nad ise sellest kasu saavad," ütles Ahmedov.

Eetilisse sfääri kuuluvad ühiskondlikud kokkulepped ja lepingud, nagu näiteks abielu. Pikaajaliselt sotsiaalsed suhted eetilises sfääris siiski ei püsi, sest ühel hetkel inimene vajub kas esteetilisse hoiakusse või teeb hüppe religioossesse sfääri. Viimasel juhul muutub abielu ja abikaasa absoluutseks väärtuseks, millel nimel inimene elab.

Eesmärk, mida ei saa täita

Religioosne sfäär esitab ühiskondlikele suhetele kõrged nõudmised, sest kaasinimest peab armastama, nagu ta oleks ülim absoluut. Seda isegi siis, kui tegelikkuses valitseb hoopis vihkamine. 

"See eesmärk lähtub kristlikust eeldusest, et jumal armastas kõiki inimesi, kuigi nad ei ole seda väärt. Tõeliselt kristlik poliitika tähendabki Kierkegaardi järgi seda, et peaksime armastama isegi Putinit, kuigi tegelikkuses seda teostada on võimatu. See on järjekordne paradoks. Kierkegaard näeb kristlust nõudmas armastust, olles täiesti teadlik, et seda armastust ei ole inimene võimeline andma," kommenteeris doktorant. 

Kristlik poliitika on seega võimalik eesmärgina, mille poole tuleks püüelda, aga mis kunagi ei teostu. See püüdlemine leiab Kierkegaardi järgi aset ennekõike üksikisiku, mitte kollektiivi tasandil. Vaid üksikisik on võimeline paradoksi ees otsustama, millise poole ta valib.

Oma ajastu ehk 19. sajandi Taani kirikule heitis Kierkegaard ette, et see ei ole kooskõlas Uue Testamendi vaimuga ja on muutunud pelgaks riigiaparaadi osaks. "Kierkegaard rõhutas, et inimesed, olgu nad poliitikud või kirikuvaimulikud, kes räägivad kristlikust poliitikast, peavad ka elama ja tegutsema nende väärtuste järgi. Niisama kõnede pidamisest on vähe, sest kõneleja peab näitama, et ta teenib ülimat hüve, mis väljendub teiste abistamises ja armastamises," lisas Ahmedov.

Igor Ahmedov kirjutab kristlikust poliitikast ajakirjas Dialog.