Näopimedus on salapärane terviseseisund, kus inimene arvab end ära tundvat inimesi, keda ta kunagi näinud pole. Samas ei pruugi ta ära tunda varem kohatud nägusid. Eelnevate hinnangute põhjal kogeb näopimedust mingil määral 2–2,5 protsenti maailma rahvastikust.

Nüüd osutavad Harvardi meditsiinikooli ja VA Bostoni tervishoiusüsteemi teadlased oma töös, et näopimedus võib olla siiski arvatust sagedasem mure. Uuringu tulemused viitavad, et üks inimene 33-st ehk veidi üle kolme protsendi inimestest võib vastata näopimeduse ehk prosopagnoosia kriteeriumitele. Täpsemalt esineb prosopagnoosiat raskes vormis ühel inimesel 108-st ja kerges vormis ühel 47-st.

Tööst ilmnes seegi, et pole vahet, kas inimesel diagnoositakse prosopagnoosiat rangemate või lõdvemate põhimõtete põhjal. Mõlemal juhul said diagnoosiga inimesed nägude äratundmise katsetes ühesuguseid tulemusi. See viitab töörühma sõnul, et diagnoosikriteeriumid võiksid olla praegusest kaasavamad. Nii võiksid saada oma eripärade kohta selgust miljonid inimesed, kes on näopimedusega kimpus enda teadmata.

Pigem spekter

Uues uuringus selgus muu seas, et näopimedusega inimesed moodustavad pigem spektri kui ühtse rühma. Prosopagnoosiat võib esineda erineval määral ja eri raskusastmega. Autorid pakuvad ühtlasi soovitusi, kuidas näopimeduse kergeid ja raskeid juhtumeid kindlaks teha. Sealjuures lähtuvad nad USA riiklikest vaimse tervise häirete käsiraamatust. Eestis lähtutakse diagnoosimisel teisest raamistikust, kuid need on osaliselt kattuvad.

Uuringu tulemused põhinevad veebiküsitlusel ja 3341 inimesega tehtud katsetel. Esmalt küsis töörühm uuritavatelt, kas neil esineb mõnikord argielus raskusi nägude äratundmisega. Seejärel korraldasid nad kaks objektiivset testi, kus selguks, kas uuritavatel oli raskusi pigem uute nägude meeldejätmise või väga tuntud inimeste nägude äratundmisega.

Tulemused näitasid, et 31 inimesel 3341-st esines raskekujuline ja 72-l kergekujuline prosopagnoosia. Ühtlasi täheldasid uurijad, et piir hea ja kehva näotuvastusvõimega inimeste vahel polnud jäik.

Viimase sammuna võrdlesid teadlased erinevate kriteeriumite põhjal diagnoositud näopimedusega inimeste näotuvastuse tulemusi. Nad leidsid, et rangem diagnoosiraamistik ei olnud võrdelises seoses inimeste vähesema nägude äratundmise skooriga.

Uurimus avaldati ajakirjas Cortex.