Maastikku tuleks mõista protsessina, mida kujundab inimtegevuse ja looduse vastastikmõju. "Mingitel perioodidel mõjutas loodus rohkem inimest. Tänapäeval näeme, kuidas inimene domineerib maastiku üle," ütles Karro.

Töö fookuses olnud ajaloolise Kodavere kihelkonna piiritles uurija lõuna suunal Lahepera järvega, põhja pool sai piiriks Omedu jõgi. Doktoritöö vaatles piirkonda viikingiajast kuni Liivi sõja lõpuni ehk 9. sajandist 17. sajandi alguseni.

"Valisin sellise pika perioodi sellepärast, et näidata, kuidas hilisemates maastikukihtides on säilinud varasemate jäljed. Seejuures on uuemast ajaloost rohkem materjale, mistõttu on uuemaid kihte palju lihtsam kirjeldada ja tõlgendada," märkis Karro. 

Muu hulgas selgitas doktoritöö, kuidas toimus piirkonnas omavaheline suhtlus ja millises rollis oli Eesti pool. "Ilmselgelt kasutati Peipsit rahvusvahelise laevateena just viikingiajal, sest Peipsi ümbruses on mitmed suured viikingiaegsed kaubanduskeskused, nagu Pihkva, Novgorod ja Vana-Laadoga," rääkis Krista Karro.

Sadamakohad muutusid küladeks

Töö muinasaja osas on peamine tähelepanu Peipsil kui veeteel ja selleäärsetel sadamakohtadel, mille hulka kuuluvad Alasoo, Lahepera, Raatvere, Ranna ja Kodavere. Peipsi vana rannajoone lähedal paiknevad asulakohad ei ole ilmselt muinasajal olnud inimeste elupaigad, vaid need kujutasid endast  pigem sadama- ja kauplemiskohti. Keskajal, kui rannajoon taandus ja Peipsi intensiivsem kasutus kaubateena vähenes, muutusid rannikuäärsed sadamakohad küladeks.

Karro märkis, et keskaegse Eesti asustusmustri kohta üleliia palju teada ei ole: "Enne Läti Henriku kroonikat meil ju mingeid kirjalikke allikaid ei ole. Lõuna-Eesti puhul on asi veel eriti keeruline, sest suur osa keskaegsetest allikatest on arhiivide põlengutes hävinenud." 

Maastiku-uurimuses on tähtsal kohal kaardid. Vanimad üksikasjalikud Eesti ala kohta käivad kaardid pärinevad 17. sajandi lõpust, Kodavere kihelkonna kohta aastast 1684. Varasemad kaardid annavad küll teatud infot, kuid ei ole eriti täpsed ega detailsed. 

Parimad põllumaad läksid mõisnikule

Uurimuse autori Krista Karro sõnul ei ole maastik ainult geograafiline ala, vaid see kujuneb inimese ja looduse koosmõjul. See hõlmab nii pinnavorme, inimtegevuse jälgi, kliimat kuika kohanimesid, elanike uskumusi ja ühiskonnakorraldust.

Uurimust struktureerisid poliitilised murranguperioodid, sest just need mängivad maastiku kujunemisel võtmerolli. "Kui vaadata talude ja külade paiknemist 17. sajandi kaartidel, siis on selgelt näha, kuidas maade hõivamine käis nii-öelda ülevalt allapoole, mis tähendab, et jõukad mõisnikud võtsid kohalikelt talumeestelt paremad maad käest ära," ütles Karro.

Ta lisas, et mida algelisemad olid maaharimismeetodid, seda raskem oli korralikke põllumaid leida: "Tihti oligi nii, et mõis rajati sinna, kus enne oli külakeskus, ja talumehed lükati põllumaade äärealadele. Hea näide on siin Ranna mõis, mille saksakeelne nimi oli Tellerhof. See rajati Tullistferi-nimelise ehk tänapäevase Ranna küla asemele." 

Koostöö vallutajatega

On vaieldud, kui palju kohalikud ülikud keskajal vallutustega seotud olid ja kui palju tehti koostööd. Näiteks kirikute ehitamine Lääne-Eestis ja Saaremaal viitab, et tegelikult kohalikud ülikud aitasid päris palju kaasa. "Olen nõus arvamusega, et Lõuna-Eestis oli kohalike ülikute roll väiksem," täiendas Karro. Võib-olla on see näiliselt väiksem, sest keskaja algusest ei ole Lõuna-Eesti kohta nii korralikke andmeid säilinud nagu Põhja-Eesti kohta.

Ta lisas, et kauget minevikku aitab mõista see, kui kombineerida erinevaid uurimisviise. Abiks on nii ajaloolised kaardid kui ka teadmised geoloogiast, samuti saab olulist teavet folkloorist, näiteks kohanimede kohta: "Kui kasutada nende tööriistade kaasabi, siis on võimalik varasemat maastikku laiemalt tõlgendada," rääkis Karro.

Seni ei ole Kodavere piirkonna ajalugu lahti kirjutatud. "See on üks asi, mida ma soovin kohalikele tagasi anda, kuna nemad on mind väga palju aidanud ja see suhtlus on olnud igatpidi tore ja viljakas," ütles värske doktor.

Krista Karro kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis oma doktoritöö "Past is not a foreign country. Long-term History of an Eastern Estonian Landscape between the Viking Age and the Early Modern Period (800-1629)" ("Minevik ei ole võõras maa. Ühe ida-eesti maastiku pikaajaline ajalugu viikingiajast varauusajani (800-1629)") 8. veebruaril. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Hannes Palang ning Tallinna Ülikooli vanemteadur Marika Mägi. Oponentideks olid Groningeni Ülikooli professor Theo Spek ning Turu Ülikooli professor Georg Haggren.