Rikkur võib olla oma vaesest naabrist rumalam
Keskmisest paksem rahakott ei ole tingimata märk selle omaniku keskmisest suuremast nupukusest, selgub rahvusvahelisest uuringust. Ühiskonna kõige rikkama ühe protsendi esindajad saavad vaimse võimekuse testides isegi veidi kehvemaid tulemusi, kui neist pisut väiksema sissetulekuga inimesed.
Uuringu autorite sõnul tuleb suurima sissetulekuga ühiskonnaliikmete seas teatud piirist ette nii-öelda vaimse võimekuse lagi. See näitab, et kõige rikkamate sissetulek sõltub rohkem nende perekondlikust taustast ja vedamistest karjääriredelil, kuivõrd üldisest nutikusest, vahendab ScienceAlert.
Oma uues töös kirjutavad Linköpingi ja Amsterdami Ülikooli ning Euroopa Ülikooli instituudi teadlased, et teravam mõistus toob parema palga pigem väiksema sissetulekuga rühma kuuluvatele inimestele.
Töörühma sõnul selgus siiski, et üleüldiselt on inimese võimed ja palk tugevalt seotud. Võimete osatähtsus saavutab oma lae alates 60 000-eurosest aastasest sissetulekust ja jääb tagasihoidliku +1 standardhälbe juurde.
Kõige rikkam üks protsent elanikkonnast saab töörühma sõnul vaimse võimekuse testides isegi veidi kehvema tulemuse, kui neist vaid õige natuke vähem teenivad inimesed.
Haridus loeb, aga...
Autorid lähtusid oma töös ligi 59 400 Rootsi mehe andmetest. Nad kõik olid kas 18- või 19-aastaselt täitnud ajateenistuse kõlblikkuse testi. Ehkki töö puudutab seega üht rahvust ja üht sugu, kajastab see sissetulekute ja ametite poolest suhteliselt suurt läbilõiget ühiskonnast.
Töö tulemus läheb vastuollu levinud arusaamaga, et inimesed elavad meritokraatias – olukorras, kus edu ja rikkus saavad osaks targematele ja andekamatele. Nimelt ilmneb andmetest, et sissetuleku kasvades ei kasva inimeste intellekt võrdeliselt.
Autorid ei taha oma tööga öelda, et hea sissetuleku nimel ei maksaks nutikas olla või hästi õppida – haritus loeb samuti. Pigem viitab tulemus, et kõige kõrgemas sissetulekurühmas oleneb teenitav summa ka muudest teguritest, ja ajapikku saavad need muud tegurid üha määravamaks. Need on näiteks inimese sotsiaalmajanduslik taust, kultuur, iseloomujooned ja ka lihtlabane õnn.
Autorid kirjutavad, et tööelu alguses lahutavad inimesi väikesed eduerinevused. Ajapikku need erinevused aga ei tasandu, vaid paisuvad hüppeliselt äärmuslikeks erinevusteks.
Uuringus ilmnes veel, et suurema palgaga inimestel ei kasva ameti prestiiž käsikäes vaimse võimekusega. Näiteks arsti-, advokaadi- ja professoriametis ei ole suurem prestiiž otseselt suurema sissetulekuga seotud.
Uuringu tulemused on olulised, sest maailmas koguneb jõukus üha enam väheste ülirikaste kätte. Oma rikkusega mõjutavad just nemad teistest enam maailma poliitikat, ühiskondi ja majandust. Samas võib juhtuda, et kõige rikkamad inimesed pole tingimata kõige nupukamad.
Töörühma sõnul on aeg uuesti tõtt vaadata väitega, et kõige rohkem teenivad need, kes seda kõige rohkem väärivad. Kuna ebavõrdsus on üle maailma terava tähelepanu all, tuleks senine arusaam üle vaadata eriti just kõige jõukamate seas.
Uurijate sõnul arutletakse kasvava ebavõrduse üle juba mitu aastat nii avalikult kui ka akadeemilistes ringkondades. Kui jutuks tulevad inimese tarkus ja andekus, siis napib töörühma sõnul tõendeid, et kõige kõrgema palgaga inimesed vääriks neid kuidagi rohkem, kui neist poole vähem teenivad inimesed.
Uurimus avaldati ajakirjas European Sociological Review.
Toimetaja: Airika Harrik