Nüüd aga ilmneb värskest teadustööst, et see tähtsus ei tarvitsegi olla päris nii suur kui arvatud.

Devanand Manoli San Francisco California Ülikoolist ja Nirao Shah Stanfordi Ülikoolist tegid katseid preeria-uruhiirtega. Need Põhja-Ameerika närilised on inimese kõrval üks väheseid imetajaid, kes loob eluaegseid paarisuhteid.

Teadlased muundasid hiirte geene nii, et nende oksütotsiiniretseptorid ei reageerinud oksütotsiini peale, mistõttu ei olnud sel hormoonil muundhiirte käitumisele tõenäoliselt mõju.

Kuid geenimuundamisest hoolimata lõid katsehiired püsivaid paarisuhteid sama meeleldi kui tavalised hiired. Teadlased olid üllatunud ja modifitseerisid muundhiirtega tehtud katseid mitmel moel, kuid tulemus jäi samaks: preeria-uruhiirte paarisuhted jäid tugevaks ka ilma oksütotsiinita.

Muundatud hiired hoolitsesid ka oma poegade eest täpselt nõndasamuti nagu tavalised hiired.

Üks oluline erinevus siiski oli: muundatud emahiirtel oli piimaeritus suhteliselt väike, mistõttu jäi poegi vähem ellu, ja need, kes jäid, olid kasvult kiduramad kui tavaliste preeria-uruhiirte pojad.

Kuid asjaolu, et muundatud katseloomad üleüldse poegi imetada suutsid, on vastuolus kõige levinumate laborihiirte, koduhiirte peal varem tehtud katsetega, milles muundhiirtel piim täiesti puudus.

Autorite sõnul võib see liikidevaheline erinevus tuleneda sellest, et laborites kasutatavad koduhiired on omavahel geneetiliselt väga sarnased, ja mingil põhjusel võib neil olla välja kujunenud tugev oksütotsiinivajadus normaalseks talitluseks.

Manoli ja Shah' tulemused erinevad ka varem preeria-uruhiirte peal tehtud katsetest, kus oksütotsiiniretseptorid lülitati välja medikamendi abil. Sellelegi vastuolule on autoritel seletus varuks: geenimuundus on täpne tööriist, medikament võib aga mõjutada mitut retseptorit.

Manoli ja Shah kirjutavad oma uuringust ajakirjas Neuron.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.