Oma töös vaatlesid autorid kvolle (Dasyurus hallucatus) Austraalia Põhjaterritooriumil Groote Eylandti saarel. Täpsemalt võrdlesid nad isaste ja emaste kvollide aktiivsust sigimishooajal, vahendab ScienceAlert. 

Ilmnes, et isaskvollid puhkasid sel perioodil vaid kaheksa protsenti oma ajast. Samas puhkasid emakvollid innaajal kolm korda rohkem ehk ligi neljandiku päevast. Võrdlusena veetsid isased 13 protsenti ajast jalgadel liikudes, aga emased vaid üheksa protsenti.

Üks uuritud isaskvollidest, hellitusnimega Moimoi, läbis ühel ööl partnerit otsides 10,4 kilomeetrit. Kassisuuruse lihatoidulise imetaja kohta on see väga pikk maa.

Seljakotid selga

Ühtekokku püüdis töörühm uuringus kinni 13 vabalt looduses elanud kvolli. Loomakestele pandi külge väike seljakott, mille sees oli tilluke kiirendusemõõtja. Uurijad lasid siis loomad taas vabadusse ja jälgisid nende liikumisi järgmise 42 päeva jooksul.

Enne tagasi loodusesse laskmist hindas töörühm neid kiirelt ka laboris. Nii oskasid uurijad kvollide liigutusi paremini puhkeajast eristada ja liigitada neid näiteks hüplemiseks, galoppimiseks ja kõndimiseks.

Autorid ühendasid omavahel kiirendusmõõturi väljundandmed ja laboris tehtud tähelepanekud. Saadud andmesegu söötsid nad omakorda oma masinõppel põhinevale algoritmile. Tehismõistuse abil oli neil hõlbus mõõtmisseadme näite tõlgendada ka siis, kui loomakesed ise olid juba ammu nägemisulatuses väljas.

Kõik või mitte midagi

Isased kvollid peavad elu jooksul vastu tavaliselt vaid ühe jooksuaja. Emased seevastu elavad üle neli või viis innaaega. Töörühma sõnul võib erinevus tekkida innaperioodiga kaasneva isaste unepuuduse ja kasvanud energiakulu tõttu.

Uuringu juhtivautori ja ökoloogi Joshua Gaschki sõnul võib unevaeguses isaskvollidest saada kiskjatele kerge saak. Samuti väheneb nende organismi võime nakkustega võidelda ja neil on aeglustunud reaktsioonikiiruse tõttu suurem oht auto alla jääda.

Gaschk pani vägilasest kvollile nimeks Moimoi samanimelise kuulsa Austraalia ragbimängija järgi. Kui ökoloog Moimoi uuringu käigus viimast korda kinni püüdis, oli loom juba väga põduras seisundis ja tema nägemine oli tavapärasest kehvem. Enamik isaseid sureb juba mõne nädala jooksul peale sigimist.

Üheöösuhted looduse moodi

Enesetapjalik paljunemine on omane paljudele kukkurloomaliikidele. See tähendab, et nad kulutavad kõik oma ressursid ühe sigimishooaja jooksul ära ja surevad seetõttu samal aastal.

Käitumist on täheldatud ka lõhilastel, kes ujuvad korra elus ülesvoolu kudema. Samuti elavad vaid ühe päeva maikupud (putukad, toim). Tõsi, lõhilastel ja maikuppudel jääb lühikeseks mõlemast soost isendite eluiga.

Paljunemine on organismile kulukas tegevus. Sestap võib üksainus innaaeg elus olla evolutsiooniline kohastumus, et isendid saaksid sigimisele täielikult pühenduda ega hoiaks endas midagi tulevikuks tagasi. Tavaliselt on ühe jooksuajaga liikidel korraga palju järglasi. Kvollidel on näiteks ühes pesakonnas viis kuni kaheksa võsukest.

Enesetapja-paljunemist selgitab Joshua Gaschki sõnul teinegi välja pakutud teooria. Selle järgi jääb isasloomade hukkudes uuele põlvkonnale alles rohkem ressursse. Ökoloog ise oletab, et kvollide puhul on küsimus ikkagi pigem kontrollimatus sugukihus.

Kuna emaste kvollide innaaeg langeb kokku isaste jooksuajaga, on loomakeste kihk Gaschki sõnul märkimisväärne. Nii võtavadki isaskvollid pähe, et tegutseda tuleb nüüd, kohe ja iga hinna eest.

Uurimus ilmus ajakirjas Royal Society Open Science.