Teadlased kuulutasid 125 imetajaliiki pimedas helenduvaks

Ehkki ultraviolettvalguse käes helenduvaid liike oli teada varemgi, polnud seda omadust imetajate seas eriti leitud. Nüüd täheldas Austraalia teadlasrühm topiseid uurides, et vähemalt 125 imetajaliiki helenduvad UV-valguse käes mingil määral pimedas.
Kui kellelegi tuleks mõte korraldada valgusfestivali mõne loodusmuuseumi topiseosakonnas, oleks see hästi valitud peopaik. Nagu avastas Lääne-Austraalia muuseumi imetajate valdkonna kuraator Kenny Travouillon, helendavad tervelt 125 imetajaliigi topised ultraviolettvalguse käes pimedas, vahendab ScienceAlert.
Varem oli teada, et teatud valguse lainepikkustel helenduvad nokkloomad ja vombatid. Nüüd sai helendavate liikide nimekiri aga üksjagu täiendust: kõigi uuritud imetajaliikide kasukast kiirgus UV-valguse käes rohekat, sinakat, roosakat või valkjat kuma.

Näiteks tuli välja, et rebase teravate kõrvade sisemus on UV-valguse käes neoonroheline. Jääkaru meenutas pimedas suurt valget T-särki ning valge kuma saatis ka sebra valgeid triipe ja leopardi karvastiku kollast osa.
Ühe nakhiireliigi (Rhinonicteris aurantia) tiibadest sai pimedas tontlik valge skelett, samas kui nahkhiire karvad kumasid roosakalt. Bandikutiliste seltsi kuuluvatel bilbidel lõid kõrvad ja saba Travouilloni sõnul teemanti kombel helenduma.
Nüüd näitas tema ja kolleegide uuring, et helendumisvõimet esineb pooltes imetajasugukondades, pea kõikides klaadides ja kõigis 27 seltsis.
Töörühm kirjutab, et imetajataksonites on helendumine levinud omadus ning helendada võivad nii karvad, okkad, vurrud, küünised, hambad kui ka mõnel juhul paljas nahk. Muuseumi topiste seas leidus vaid üks, millel väliselt helendumisvõime puudus. Tegu oli koon-eeldelfiiniga, kellel helendasid üksnes hambad.
Abiks ikka või...?
Helendus tekib siis, kui mingis keemilises aines, näiteks valgus, neeldub ultraviolettvalgust ja see aine kiirgab siis omakorda välja pikemal lainepikkusel valgust. Sellist võimet on varem täheldatud korallidel, merekilpkonnadel, konnade, skorpionidel, Ameerika lendoravatel, papagoidel, küülikutel, inimestel ja unihiirtel.
Bioloogid on pikalt vaielnud selle üle, kas helendumine kujutab endast mingisugust evolutsioonieelist või on see lihtsalt välispinnakeemia kõrvalsaadus. Uue töö autoridki möönavad, et helendumise bioloogiline tähtsus imetajatele jääb veel selgusetuks.
Bioloogiliselt helendub valk nimega keratiin. Seda leidub nii küüntes, nahas, hammastes, luudes, okastes, vurrudes kui ka küünistes. Siiski võis keratiini helendumisvõime tekkida evoutsiooni käigus puhtalt juhusena. Muu hulgas paneb just keratiin helenduma ka värvipigmendita või tuhme kehakarvu.
Töö näitas, et üks kõige eredamalt helenduvaid imetajaid on kukkurmutt (Notoryctes typhlops). Loomakesel on küll kollakasvalge helendav karvastik, ent liik ise elutseb maa all. Töörühm oletab, et kukkurmuti keskmisest suurem keratiin tase võib kaitsta tema karvastikku mullaosakeste hõõrdumise eest. Sel juhul on helendumine pelgalt kõrvalmõju. Niisamuti peavad uurijad helendumist kõrvaliseks omaduseks nahkhiirtel, kes navigeerivad pigem kajalokatsiooni kui nägemismeele abil.
Siiski ilmnes töös üksikuid tõendeid, et helendumine annab mõnele imetajale evolutsioonilise eelise. Nagu öeldud, nägi töörühm helendumisvõimet ka värvilise karvastiku puhul. See viitas, et helendumist põhjustas mõnikord midagi muud kui keratiin – näiteks võisid mängus olla fluorofooride-nimelised ühendid.
Uurijad oletavad, et sellest võivad kasu lõigata just öösel, loojangul või koidikul aktiivselt toimetama asuvad liigid. Neil võib halva nähtavuse tingimustes aidata helendamine edukamalt paarituda või oma territooriumi kaitsta. Uuring näitas samuti, et just öise eluviisiga liikidel esines helendumist kõige sagedamini ja tugevamalt
Näiteks sulgevad nokkloomad vee all jahti pidades silmad. Sestap on ebatõenäoline, et neil oleks oma helenduvast kõhualusest mingit visuaalset kasu. Küll aga võib helenduv kõhualune olla neile veekeskkonnas omal moel kaitsevärvus. Teisalt võib nokkloom üknses UV-valgust tagasi peegeldamata neelata, et kiskjate silmis märkamatuks jääda.
Uuring ilmus ajakirjas Royal Society Open Science.
Toimetaja: Airika Harrik