Kukkurloomad võivad olla kõige arenenumad imetajad
Imetajate evolutsioon on arvatavasti käinud hoopis teistmoodi kui teadlased on seni arvanud. Tuleb välja, et kängurud ja teised kukkurloomad ei ole sugugi mitte teistest imetajatest algelisemad.
Rühm Briti, Ameerika ja Prantsuse teadlasi on niisugusele järeldusele jõudnud, olles võrrelnud mitut liiki imetajate kolju arengut.
Kukkurloomi on enamasti peetud arenguliseks vaheetapiks ürgimetajate ja pärisimetajate vahel.
Ürgimetajatest elavad tänapäevalgi veel nokkloom ja sipelgasiil, kes munevad mune ja kelle pojad ei ime piima mitte nisa otsast, vaid lihtsalt lakuvad seda ema kõhu pealt.
Kukkurloomad erinevad pärisimetajatest ehk suuremast osast maailmas leiduvatest imetajatest selle poolest, et nende tiinus kestab väga lühikest aega, pojad sünnivad väga väikeste ja väetitena ning veedavad kaela kandma hakkamiseni paljudel juhtudel pikka aega ema kõhul asuvas erilises kukrus.
Just see, et kukkurloomad toovad ilmale vähearenenud poegi, kes meenutavad paljuski pärisimetajate looteid, on viinud teadlased mõttele nende primitiivsusest.
Heather White Londoni Loodusmuuseumist ja ta kolleegid kirjutavad nüüd ajakirjas Current Biology, et nende uuringu põhjal sarnanes kukkurloomade ja pärisimetajate ühine esivanem rohkem pärisimetajate kui kukkurloomadega, mis osutab, et kukkurloomad on sestpeale läbi teinud pikema arenguloo kui pärisimetajad.
White ja ta kaaslased kõrvutasid uuringus 22 imetajaliigi 165 isendit, kelle luid hoitakse Londoni Loodusmuuseumi kogudes. Kompuutertomograafi abil selgitasid nad välja, kuidas neil loomadel kolju looteeas ja noorpõlves kasvas ja arenes. Selle põhjal püüdsid nad mõistatada, kuidas võis kolju areng käia kõigi nende loomade esivanematel.
Nii ilmneski, et kukkurloomade kolju arengukäik on aja jooksul rohkem muutunud kui pärisimetajatel. Siit järeldavad teadlased, et kukkurloomade paljunemisviis ei kujuta endast siiski pelka üleminekut algelisusest pärisimetajate maailma, vaid esindab täiesti omaette täisväärtuslikku arengusuunda.
Võib-olla on teadlasi seni eksiteele viinud asjaolu, et meie, inimesed oleme ise just pärisimetajad ja meile meeldib endast igatpidi mõelda kui evolutsiooni tippmudelist.
