Üliõpilastel on õppetöös palju vabadust ja tihtilugu pole nende päevakava kuigi struktureeritud. Neile, kel kombeks asju edasi lükata, võib see mõjuda halvasti. Uuringutest on näiteks teada, et vähemalt pooled tudengid nihverdavad õppetööst nii ohtralt kõrvale, et see võib kahjustada nende haridusteed tervikuna, vahendab The Conversation.

Kannatav haridus ei pruugi aga olla asjade edasilükkamise ainuke pahupool. Uuringud osutavad, et kohustuste vältimisel on seos kehva tervisega. Viivitamine on seotud nii kõrgema stressitaseme, ebatervisliku eluviisi kui ka arstilkäikude edasilükkamisega.

Arvestama peab siiski, et oma ülesehituse tõttu pole selgunud senistest uuringutest, kumb kumba põhjustab. Kas edasilükkamine halvendab inimeste vaimset ja füüsilist tervist, sest nad ei käinud näiteks õigel ajal arsti juures või ei alustanud ettenähtud harjutustekavaga? Või vastupidi kipuvad kehvema tervisega inimesed ravi edasi lükkama, sest neil pole selleks kohe jaksu?

Muna ikka oli enne kana

Küsimusele edasilükkamise ja tervisemurede järgnevusest otsisidki vastust Rootsi ja Kanada teadlased oma hiljutises uuringus. Tegu oli pikema uuringuga, kuhu autorid kutsusid osalema 3525 tudengit kaheksast Stockholmi piirkonna ülikoolist. Ühe aasta jooksul palusid teadlased neid iga kolme kuu tagant täita küsimustiku.

Kõige selle eesmärk oli teada saada, kas kohustusi edasi lükkavatel üliõpilastel muutub vaimne ja füüsiline tervis sagedamini kehvemaks. Algses uuringus osalenud tudengitest täisid 2587 üheksa kuud hiljem ära ka jätkuküsimustiku, mis hindas iga tudengi harjumuste pikaajalist mõju tema tervisele.

Uuringu alguses jaotati üliõpilased hindamisskaala põhjal rohkem ja vähem nihverdama kaldujateks. Ilmnes, et sagedasem edasilükkamine seostus tudengitel üheksa kuud hiljem mõnevõrra suurema depressiooni, ärevuse ja stressiga.

Kohustusi sagedamini vältivad üliõpilased kurtsid ka teistest sagedamini nende elu häiriva  valu üle õlgades, käsivartes või mõlemas. Samuti kimbutasid neid tõenäolisemalt kehvem uni, suurem üksildustunne ja sagedasemad rahamured. Need seosed kehtisid ka siis, kui töörühm arvestas muidki asjaolusid, näiteks vanust, sugu, vanemate haridustaset ja inimese varasemaid diagnoose.

Tugevalt ei seostunud edasilükkamisega ükski tervisemõju. Sellegipoolest viitavad tulemused, et pikas plaanis võib harjumus tervisliku seisundi kujunemisel siiski tähtis olla. Näiteks võib nihverdamisel olla oma osa vaimse tervise murede, sandistava valu ja üldiselt ebatervisliku eluviisi tekkega.

Varasemates uuringutes hinnati uuritavaid ainult ühe korra kindlal ajahetkel. Seetõttu oli varem keeruline muna ja kana küsimusele vastata. Uues uuringus täitsid üliõpilased küsimustikke aga mitu korda erineval ajal – nii võisid autorid kindlad olla, et harjumus kohustustega viivitada oli kindlasti esmalt olemas.

Siiski ei saa töörühm välistada, et seosed edasilükkamise ja hilisema terviseseisundi vahel võivad tuleneda hoopis muudest teguritest, millega nemad ei arvestanud. Ühtlasi möönavad nad, et nende tööst ei tule välja põhjuslikku seost, kuigi viide sellisele seosele on tugevam kui varasemates uuringutes.

Nihverdamine on ravitav

Edasilükkamise harjumusega inimestele on töörühmal hea uudis. Nimelt on kliinilistest uuringutest teada, et kognitiivne käitumisteraapia aitab tõhusalt viivitamist vähendada.

Ravi toimib põhimõttel, et inimesel aidatakse pikaajalised eesmärgid hakkida väiksemateks kiiremini saavutatavateks eesmärkideks. Samuti suunatakse teda segavaid asjaolusid piirama, näiteks sagedamini mobiili välja lülitama. Teda õpetatakse ka halbadest tunnetest hoolimata ülesandele keskenduma.

Kõik see nõuab mõningast pingutust, kuid ükski neist nõksudest pole inimesele ületamatu, kui tal terendab ees mõni tähtaeg. Uurijate sõnul võib ka väikestel muutustel olla suur mõju. Iga lugeja võib nende sõnul kas või kohe ise seda järele proovida, jättes keskendumist nõudva ülesande tegemise ajaks telefoni teise tuppa.

Uuring ilmus ajakirjas JAMA Network Open.