Eesti Maaülikooli õppeprorektor Endla Reintam tõdeb, et juhtunu puudutab ülikoole väga otseselt. Nimelt keerleb suur osa kõrgharidusest ümber esseede, referaatide ja uurimistööde. "Kuna programm võimaldab kenasti ka viited vahele panna, on tegemist väga hea vahendiga kirjanduse ülevaadete ja kirjanduspõhiste tööde koostamiseks," selgitab Reintam.

Maaülikoolist on tema sõnul teada ka juba esimene juhtum, kus üliõpilane esitas juturoboti koostatud teksti. "Kuna programmi eesti keel on veel kehvapoolne, oli seda ka esitletud tekst. Õppejõud, kes meil siis ise katsetas, sai sarnase tulemuse artiklis tooduga – 80–90 protsenti  tulemusest ehk hinne B," meenutab Reintam. Samas on teema enamikule ülikooli töötajatest ja õppejõududest veel tundmatu ja uus.

Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Hendrik Volli sõnul on juturoboti mõju nende majas valdkonniti erinev. "Tehnikaülikoolis on laias laastus viis õppevaldkonda: inseneeria, IT, loodusteadused, majandusteadused ja mereakadeemia. Ülikooli arengukava ambitsioon on lähiajal veelgi enam keskenduda probleem- ja projektõppele. Praegused juturobotid hetkel jäävad veel jänni kõrgema raskusastmega matemaatiliste probleemide ja keerukamate insenerlahenduste lahendamisega," osutab ta.

Samas nendib Voll, et kui praegu poleks reaalvaldkonnas justkui muret, siis seegi võib lähiajal muutuda. "Ei saa väita, et antud leiutised tehnikaülikooli üldse ei puuduta. Tehnikaülikooli majandusteaduskonda puudutab see juba otseselt," toob ta välja.

Tehnikaülikooli majandusteaduskonna dekaan Enn Listra nõustub, et kui maailmas QS edetabeli järgi seitsmendal kohal olevas ülikoolis on selline petturlus võimalik, siis pole kahtlustki, et muretsema peab ka Eestis. "Probleem mõne õppeaine osas on olemas mitte ainult potentsiaalselt, vaid reaalselt. Ja mitte väga kauges tulevikus," ütleb ta.

Tartu Ülikooli õppreprorektor Aune Valgu sõnul Tartu Ülikoolis taolised juhtumid teadaolevalt puuduvad. "Minuni ei ole jõudnud ühtegi teadet, et sellel eksamisessioonil oleks kuidagi rohkem petturlust või keegi oleks leidnud, et juba on robotit kasutatud," sõnab ta. Samas ei eita Valk, et teema kerkib peagi päevakorda ka meil. "Loomulikult see hakkab meid puudutama. Oleme seni usaldanud plagiaadituvastussüsteeme, aga ilmselgelt robot nii-öelda ületab neid, kui ta loob originaalset teksti," tõdeb ta.

Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel märgib, et kuigi ametlikke juhtumeid teada pole, ei tähenda see, et neid poleks olnud. "Me lihtsalt võib-olla ei ole osanud otsida ja see ei ole olnud laiatarbeteadmine," ütleb ta.

Õppejõu uus liitlane?

Üheski nimetatud kõrgkoolidest praegu veel juturoboti vastu meetmeid võetud pole. "Jah, teema on teadvustatud, aga pigem oleme praegu valvel ja jälgime," märgib Aune Valk. Enn Listra sõnul peab ülikool tulevikus üliõpilastele antava tagasiside viisides kindlasti tehnoloogia arenguga arvestama. "Plagiarism ja maha kirjutamine on kõige suuremad akadeemilised kuriteod," ütleb ta.

Maria Murumaa-Mengeli näeb enda sõnul aga suure rõõmuga, kuidas teema üle arutletakse Tartu Ülikoolis elavalt nii tudengite, õppejõudude kui ka haridusdisainerite seas. "Ma ei tea, kas mul on roosad prillid ees, kuid ma tajun, et jah, kõik hoiavad hinge kinni, aga see on natuke lootusrikas hinge kinni hoidmine. Pigem otsitakse pisukese optimismiga uusi võimalusi ja õppeülesandeid," kirjeldab ta.

Tema ise pooldab samuti, et juturobotit võiks proovida keelamise asemel õppetöös kasutada. "Ma tean, et see on libe tee ja siin on väga palju kitsaskohti. Samas, kui me mõtleme sellele, siis miks peaks mingisuguseid väikeseid tarbetekste inimene kirjutama? Miks ei võiks seda teha robot?" arutleb ta. Hendrik Voll ja Endla Reintam nõustuvad, et uued lahendused võiksid õppetööd hoopis toetada. "Õppejõud peab omalt poolt valdama kõiki selliseid võimalusi ja neid pigem oma kasuks tööle panema," märgib Reintam.

Näiteks võiks õppejõud Murumaa-Mengeli sõnul andagi tudengile ülesande lasta robotil tekst koostada, kuid paluda viimasel seda siis ise toimetada. "See on hoopis teist tüüpi töö. Alustekst tuleb mujalt ja sina pead siis hakkama sellega kriitiliselt ja sisuliselt tööle. Minu arvates on see väga oluline oskus," märgib ta. Teisalt möönab kaasprofessor, et niimoodi on tudengil oht kaotada oskus ise midagi loominguliselt nullist kirjutada. "Eks me otsime ka alles oma teed," ütleb ta.

Tuleb koostöiselt kohaneda

Seni otsivad ülikoolid akadeemilisi pettureid eeskätt plagiaadituvastussüsteemidega. "Mingit otsest võimalust, kuidas aru saada, et kirjatükk on roboti tehtud, ei ole. Kui robot paneb kokku originaalse kirjatüki, siis ei avasta seda ka praegused plagiaadituvastussüsteemid," nendib Endla Reintam. Samas täpsustab ta, et EMÜ kasutab programmi Ouriginal.

Enn Listra sõnul on esimene kaitse selliste juhtumite vastu üldise akadeemilise aususe kultuuri jätkuv tagamine ülikoolides. Teiseks on tema sõnul abi õppejõudude professionaalsest suhtumisest. "Näiteks lõputööde puhul tuleb selline asi kindlasti välja, kui juhendatavaga normaalsel viisil koostööd tehakse," osutab Listra. Reintam manitseb aga õppejõude ettevaatlikkusele: "Kui ikka muidu loogilise teksti kokku panemisega raskustes olev üliõpilane koostab ühtäkki laitmatu teksti, siis võib kahtlustada muu abi kasutamist." 

Kõik õppeprorektorid näevad ühe võimalusena juturobotist hoiduda tagasipöördumist traditsiooniliste suulise ja käsitsi kirjutatud eksamite juurde. "Eksamitel peaks aitama eksamiküsimuste ja teemade kasutamine, mille vastus sõltub kontekstist," lisab Listra. Maria Murumaa-Mengel soovitab siiski mitte üksnes paberi ja pliiatsiga piirduda, vaid katsetada erinäolisemaid teadmiste kontrolliviise, nagu eespool mainitud toimetajatöö.

Aune Valk peab oluliseks teha teavitustööd tudengite hulgas. "Eks me ikkagi loodame enesekontrolli ja eetika kasvule ka, mitte ainult karistamisele ja jälgimisele," sõnab ta. Tartu Ülikool on tema sõnul viimastel aastatel võtnud üldiselt akadeemilise petturluse vastu uusi meetmeid, sealhulgas õppeinfosüsteemi kantud püsivad hoiatused väiksemate aususeksimuste korral. "Pisikesi samme on tehtud, aga need ei ole otseselt tulenenud sellest tehisintellektist," täpsustab Valk.

Tehnilisest küljest on ChatGPT praegu inglise keeles võimekam kui eesti keeles. Reintami sõnul pole see hea inglise keelega noortele takistus. "Programmi kesisest eesti keele oskusest saab üle sellega, kui lasta kirjatükk valmis teha inglise keeles, see siis näiteks Google Translate'iga eesti keelde ära tõlkida ning ise ainult järelkontroll teha," pakub ta. Murumaa-Mengeli sõnul on juturoboti jaoks eesti keele omandamine vaid aja küsimus. "See ei ole suur lohutus, et kodumaises keeles ta ju hakkama ei saa. Praegu ei saa, aga varsti saab. See on lühike enesepettus," ütleb ta.

Reintami sõnul on petturid läbi ajaloo tahtmise korral võimaluse leidnud. "Kui varem tuli maksta essee või uurimistöö kirjutamise eest mõnele sõbrale või kaastudengile, siis nüüd makstakse lihtsalt programmi eest, mis sama töö ära teeb," võrdleb ta. 

Murumaa-Mengeli sõnul ei saa uue tehnoloogia pealtulekuga võidelda, vaid sellega peab harjuma. "Juba praegu on kindlasti olnud saladuselooriga varjutatult inimeste loodu pähe esitatud tekste. Aga ma arvan, et kui me räägime sellest ja oleme teadlikud, siis oskame seda paremini kasutada ja ära tunda," loodab ta.