Mikk Marran "Osoonile": RMK võiks oma tegevusvaldkondi laiendada
Välisluureameti eesotsast RMK juhatuse esimeheks suundunud Mikk Marran annab "Osoonile" antud intervjuus aru, kuidas ta Eesti metsanduse vastuoludes positsioneerub.
Avaldame intervjuu täismahus, kaasa arvatud ka osad, mis tele-eetrisse ei mahtunud.
Mikk, sulle on langenud osaks väga vastutusrikas ülesanne võib öelda, et hoida ja majandada kogu Eestile, kogu Eesti rahvale kuuluvat metsa. Kas see on keerulisem või lihtsam töö kui Eesti riigi kaitsmine välisõõnestajate eest?
Ma arvan, et see on vähemalt sama tähtis töö. Eesti riik koosneb erinevatest tükkidest. Ühed asutused ja ettevõtted tagavad julgeolekut või toiduturvalisust, teised hoiavad ja majandavad Eesti metsasid. Ma arvan, et RMK on samasuguse missiooniga asutus nagu näiteks välisluureamet või kaitseministeerium või kaitsevägi. Et vastutus on suur.
Ometi, kas midagi on sellest varasemast elukogemusest ja tööst ka kaasa võtta? Sest võib ju öelda, et ka RMK-l on selliseid vastutöötajaid - mitte sugugi kõigile ei meeldi see, mida RMK teeb.
Ma arvan, et see vastutöötamine ei ole nii tõsine, kui me räägime Eesti riigi vastasest tegevusest meie vastasvõistkonna poolt, nagu luuremaailmas öeldakse. Ma arvan, et erinevad huvigrupid on oma asja eest väljas.
Ma arvan, et kokkuvõttes kõik tahavad kaitsta Eesti loodust ja metsasid. Ja ma arvan, et siin on võtmekohaks kõigiga rääkida. Mina olen seda oma esimese kahe kuu jooksul väga palju teinud - erinevate huvigruppidega kohtunud, kuulanud neid, püüdnud aru saada nende mõtetest ja arusaamadest. Ja minu plaan on neid kontakte ka tulevikus hoida, sest igast vestlusest olen ma teinud palju märkmeid, olen pannud mõtteid kõrva taha ja ma arvan, et nüüd RMK arengukava protsessis saab nii mõningaid mõtteid tegelikult läbi arutada ja testida.
Kui palju on varasemalt olnud kokkupuudet üldse metsaökoloogia, metsa majandamise poolega?
Ütlen ausalt, ega otsest kokkupuudet ei ole olnud. Aga, kuna ma tulen Võrumaalt, siis Võru maakond ja Võru maakonnale lähedased maakonnad on ju väga otseselt seotud metsa nii-öelda väärindamise või puidu väärindamisega. Et minu isa oli Võru KEKi puidutsehhi juhataja, minu vanaisa töötas Võru mööblivabrikus. Et selles mõttes ma väga hästi tajun seda, kust puit tuleb, kuidas sellega edasi toimetatakse, milliseid tooteid sellest on võimalik teha... Selles mõttes ma olen valdkonnaga nii-öelda kaudselt kokku puutunud küll.
Igal eestlasel on hingele lähedane mets. Mis on sinu jaoks see kodumets või lemmikmets?
Kuna ma olen Võrumaa poiss, siis Paidra mets on mulle väga südamelähedane. Ma tean, et minu isale on Paidra mets väga oluline olnud. Mäletan oma klassivennaga üheksanda klassi lõpus läksime Paidra metsa närve puhkama nädalaks ajaks. Sõime turisti einet, makarone ja püütud kala Paidra järvest. Võru linna lähistel Konnamets, kus ma oma vanaemaga käisin marju korjamas, lilli korjamas. Et need on kõige nagu ehedamad lapsepõlve mälestused.
Kas on vahel olnud sellist momenti, et siin oligi see väga tore mets, aga see on maha võetud, pagan küll?
No need esimesed paar kuud RMKs on mind õpetanud nägema pikka perspektiivi. Et Eesti mets ei ole midagi sellist, mis on aastane taim. Et Eesti mets on kasvanud siin aastasadu, Eesti metsa on majandatud aastasadu. Ja ühel hetkel on mets noor, siis mingil hetkel on ta keskealine ja siis on ta ka raieküps. Et see ongi metsa, vähemalt majandusmetsa elutsükkel.
Kas puhtalt inimesena, emotsionaalsel kujul, on mõnest metsast niimoodi kahju olnud?
Ma ei tea, kas kahju olnud, aga ma olen hakanud erinevaid metsatüüpe, erinevaid eraldisi rohkem märkama ja tähele panema - et siin on olnud lageraie, siin kasvab noorendik, see noorendik on näiteks viie aasta või kümne aasta vanune. Et selliseid märkamisi on palju rohkem olnud.
Aga loomulikult nii nagu iga teine eestimaalane, kui ma näen maantee ääres suurt lageraielanki... Ega see ei ole ju kena pilt. Aga ma olen oma töös hakanud mõistma seda, et see on üks väga vana metsa majandamise viis. Aga ma arvan, et tulevikus tasub meil RMKs mõelda sellele, et kuidas natuke paremini võib-olla planeerida neid metsamajandamistöid.
Et arvestada kohaliku elanikkonnaga, arvestada võib-olla ka visuaaliga kui võimalik. Ja ma loodan ka, et RMKs tulevikus toimub rohkem sellist ühist arutelu nii metsa majandajate, metsaülemate ja ka looduskaitsjate vahel, et leida kõige mõistlikum kompromiss, et kus, mida ja kuidas teha.
Kas on endal ka selline mets, kus on tulnud ette, et tuleb puid langetada või teistpidi ka seda kõike uuendada, istikuid istutada?
Minul konkreetselt oma metsa ei ole, aga selles mõttes väga ajakohane küsimus, et minu abikaasa omandas väikse metsatuka just kuu aega tagasi. Tema isa kinkis talle väikse metsatuka. Aga minu naise vanematel on metsamaid Keila lähedal ja Kose kandis. Et selles mõttes ma olen metsaga, metsatöödega tuttav ja metsa istutanud olen ka. Olen käinud mitmetel RMK metsaistutustalgutel juba aastaid tagasi. Et ka see aspekt oma uuest tööst on mul tuttav.
Kui on jutt sellest, et need raiemahud riigimetsas peaks vähenema, siis kas selles on näha mingisugusest ohtu soovitud plaanidesse?
Otsuseid raiemahu osas tehakse poliitilisel tasemel. RMK annab oma soovituse, sellele vaatab peale Keskkonnaagentuur, annab oma nõuande keskkonnaministrile, kes siis kinnitab arvestuslangi mahu Vabariigi valitsuses. Meie vaatest kõige olulisem on tegelikult see, et oleks stabiilsus tagatud nii meie töötajatele kui ka meie alltöövõtjatele, kes metsas toimetavad.
Oluline on minu arvates kokku leppida pikemaajaliselt, mis hakkab olema see raiemaht, et siis on võimalik töid planeerida nii meil endal kui ka meie alltöövõtjatel.
Aga noh, võttes arvesse seda, et riigimetsas on juba praegu väga palju piiranguid, umbes kolmkümmend protsenti on kaitsealused metsad riigimetsades, siis tõenäoliselt raiemahud suureneda ei saa. Et pigem nad peavad jääma umbes samasse suurusjärku või natuke väiksemasse suurusjärku tulevikus.
Kui vaadata siit RMK tuleviku poole, siis kas see on probleem, kui riigimetsas raiemahud vähenevad?
Oleneb, kust vaadata. Ma jääksin ikkagi selle juurde, et see on poliitilise arutelu osa. Väga ootame, et lepitaks kokku metsanduse arengukava, mis peaks andma tegelikult pikema visiooni üldse Eesti metsanduse arendamiseks ja sealt siis tulevad järgmised etapid.
Kas RMK töö kuidagi, just metsade majandamisel, muutub põhimõtteliselt ja sisuliselt ka?
Ma arvan, et liiga palju ei muutu. Riigimetsa Majandamise Keskus kindlasti jääb asutuseks, mis jääb metsasid majandama. Eesti mets on olnud aastakümneid kindlates kätes ja jääb ka edaspidi kindlatesse kätesse. Me teeme väga head tööd. Aga ma arvan, et RMK tulevikus peab vaatama ka teiste ärisuundade peale, et mitte jääda puhtalt metsa majandavaks asutuseks, vaid näiteks, kuidas aidata kaasa rohepöördele? Oleme siin oma inimestega mõelnud, et tulevikus võiks RMK ette valmistada ka maa-alasid, kuhu saaks rajada päikeseparke või tuuleparke, et nii-öelda selline "võtmed kätte" lahendus RMK poolt, sest meie hallata on ju kümned ja sajad tuhanded hektarid Eestimaad. Et kindlasti saan ma seal kaasa aidata.
Oleme mõelnud ka selle peale, et võiksime teenust pakkuda ka erametsaomanikele, et kuna me oleme seda tööd õppinud aastakümneid ja teeme seda hästi, siis miks mitte, kui selline soov on, pakkuda teenust ka väiksematele või suurematele erametsaomanikele. Aga veel kord, need on ideed. Me just alustasime oma arengukava koostamise protsessi. Arengukava peaks valmima selle aasta oktoobris, et kõik need ideed räägime läbi maja sees kindlasti koos RMK nõukoguga ja kindlasti ka Keskkonnaministeeriumiga, et siis juba omada ühist pikemat visiooni tulevikuks.
Metsaraietega seoses on ju tegelikult olnud just viimasel ajal ja viimastel aastatel ka palju kära, näiteks kõrgendatud avaliku huviga alad - et RMK tahab ka seal majandada, aga tegelikult kogukond on nagu vastu. Kuidas sellised olukorrad tulevikus ära ennetada ja paremini selgeks teha?
Esiteks, RMK võiks olla kodulähedastes metsades või puhkemetsades alati oodatud partner. Minu arvates RMK ei pea ennast tingimata peale suruma. Ja seetõttu on RMK võtnud ka sihiks, et me majandame ainult nendes puhkemetsades, kus meil on kohalikega kokkulepe olemas. Et KAH-alasid on kokku praegu üle 350, neid tekib juurde. Meil on kokkulepped olemas juba üle 95 KAH-alal ja nii see töö peab jätkuma. Et ikkagi põhitingimus on see, et meil on olemas kokkulepe kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonnaga.
Mis saab sinu arvates Eesti riigimetsa hoidmisel ja majandamisel kõige suuremaks väljakutseks?
Väljakutseid on mitmeid, aga minu arvates väga oluline on luua nii-öelda baas tulevikuks ja üheks baasi osaks kindlasti peab olema metsanduse arengukava, et seetõttu RMKs väga pingsalt ootame, et arengukava saaks Riigikogu poolt kinnitatud. Praegu esimesed head märgid on olemas. Selle peale me ehitame RMK arengukava, kus me siis erinevaid arengustsenaariume läbi analüüsime.
Üks teema, millega kindlasti tuleb tegeleda on RMK kuvand. Ma arvan, et RMK kuvand on natuke räsida saanud viimastel aastatel. Mõnikord ma arvan, et ka mitte kõige õigustatumalt, et meie kaela on nuheldud mitmed patud, milles me ise võib-olla osalised ei ole. Ja ma arvan, et väga oluline on, et RMK suudaks selgitada keerulisi metsandusega seotud protsesse lihtsalt.
Kuidas nende inimeste ootustele vastata, kes sooviks, et metsi rohkem alles jäetaks või tehtaks püsimetsanduse viisil?
Aga RMK metsa tegelikult ju koosnevadki kahest suurest komponendist. On majandatavad metsad - umbes 600 000 hektarit, aga üle 300 000 hektari metsasid on kaitse all, kus mingisugust majandustegevust ei toimu. Ja iga aastaga see looduskaitsealune maa-ala tegelikult suureneb. Iga-aastaselt tekib juurde vääriselupaikasid, kus me metsa ei majanda. Et ma arvan, et Eesti riigimetsades on võimalik ringi käies kohata erinevaid metsatüüpe, erinevaid metsa majandamise tüüpe ja ma arvan, et juba praegu leiab igaüks oma. Aga diskussioon kindlasti sel teemal peab jätkuma ühiskonnas.
Mis on sinu jaoks mets?
Mets on minu ja ma arvan, et ka kõigi teiste eestimaalaste jaoks väga emotsionaalne väärtus, emotsionaalne koht, et igal eestlasel on metsaga oma lugu. Kas siis nädalavahetuste matkaradadega, marjade-seente korjamisega, on kellelgi isiklik metsatukk, vanavanematega seotud mälestused. Ja me peame seda metsa majandades alati arvestama.
Soovitan kõigil lugeda viimast ajakirja "Metsamees", kus on väga hea intervjuu ühe ukraina mehega, kes töötab meie külastuskorralduskeskuses praegu matkajuhina. Ja tema ütles väga hästi seal, et eestlased ju elavadki tegelikult metsa sees, et ükskõik millisest linnapunktist metsa on paar kilomeetrit, et näiteks Ukrainas tuleb võtta ikkagi ette päevane reis tihti, et jõudu metsa. Et selles mõttes me võiksime veelgi rohkem väärtustada seda, millises keskkonnas me elame ja seda veelgi paremini hoida. Ja seda kindlasti teeb ka RMK.
Ma tean, et see võib olla natukene raske küsimus, aga sageli jaotutakse Eestis ja võib-olla mujalgi maailmas nii-öelda kahte leeri, et kas mets on rohkem tulu teenimise võimalus ja ressursikogu või on see ökosüsteem kui tervik?
Ma arvan, et see on nii üks kui teine. Klassikud ju ütlevad, et Eesti metsandus peab seisma kolmel jalal: ökoloogiline pool, sotsiaalne pool ja majanduslik pool. Ja need peaksid olema mingis mõttes nagu tasakaalus. Ja see on nüüd jälle ka otsustamise koht, kui ühte jalga teha natuke lühemaks või teist natuke pikemaks. Aga ma arvan, et kõik need kolm tugisammast peaksid olema mõtestatult edasi majandatud ja hoitud.
Ja kas praeguse arusaama järgi sinu jaoks Eestis majandatakse liiga palju ja intensiivselt metsa või mitte?
Mul on seda raske hinnata hetkel. On väga palju erinevaid arvamusi, ma olen suhelnud väga palju erinevate teadlastega, ühiskonnagruppidega. On väga palju erinevaid arvamusi. Ühed, kes ütlevad, et Eesti metsa võiks veelgi intensiivsemalt majandada. Mõned ütlevad, et see keskmine tase, mis praeguseks on saavutatud, et seda võiks hoida ja öeldakse ka, et Eesti metsasid võiks vähem intensiivselt majandada. Et ma ei hakka siin oma isiklikku arvamust ütlema, mul ei ole seda ka hetkel väga tugevat kujunenud. Olen veel nii-öelda õppimisjärgus ja püüan erinevaid seisukohtasid läbi analüüsida ja vaadata arvandmeid ja muid aspekte ka kindlasti.
Mingi aeg tagasi jäi avalikkusele silma ka see, et RMK proovis selliseid mainekujunduskampaaniaid, mis kohati öeldi, et väga ei õnnestunud. Et tekkis hoopis selline vasturefleks.
Jaa. Me vaatame ka oma kommunikatsioonistrateegia kindlasti üle koos uue arengukava koostamisega ja minu eesmärgiks on suunata meie tähelepanu sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Mitte nii palju tegeleda reklaami või mainekujunduslike kampaaniatega, vaid pigem võtta fookusesse see, et selgitada Eesti inimestele erinevaid metsandusega seotud protsesse, erinevaid tegevusi RMKs - on selleks siis kestvuslepingutega seotud arutelud või arvestuslangi kujunemisega seotud arutelud.
Ma arvan, et RMK võiks olla see koht, kus aastas mitu korda kogunevad inimesed, keda teemad huvitavad ja kus need asjad lahti räägitakse ja vastatakse kõikidele küsimustele. Sest midagi varjata RMK-l ei ole. RMK teeb väga head tööd, aga me peame olema valmis seda lihtsamalt selgitama ja arusaadavamalt selgitama.
Viimasel ajal on räägitud ka sellest, et Eestis on arvestatav hulk inimesi, kes hindaks võib-olla RMK puhul rohkem sellist püsimetsanduse stiili ja võib-olla nad ei eeldagi seda, et peaks tulema maksimaalne puidutulu. Kas selles osas on ka plaanis mingisuguseid mõtteid ja muutusi?
Ma ütleksin nii, et püsimetsandus on üks võimalus. Aga seda võimalust minu arvates peaks põhjalikumalt analüüsima ja uurima. Ja meil on juba praegu käimas koostööprojektid Maaülikooliga, Tartu Ülikool võiks olla ka kaasatud tulevikus. Et analüüsida läbi, mis variant oleks niinimetatud püsimetsanduse rakendamiseks Eestis. Aga me peame muidugi läbi mõtlema ka selle, mida me oma metsadest tulevikus saada tahame. Kui me tahame sealt saada jätkuvalt umbes samas suurusjärgus toorainet Eesti tööstusele, siis on tõenäoline, et ainult püsimetsandusega seda hulka materjali ei ole võimalik tarnida.
Praegu me oleme Mukri raba vaatetornis. Selline vaade avaneb, et kohe kutsub siia liikuma. Kui suur matkaja või matkaradadel käija sa üldse oled?
Järjest rohkem. Kui nüüd viimastel kuudel päris palju just RMK matkaradadel. Kõige rohkem augusti lõpus, septembri alguses sai käidud, et tulevaste nii-öelda töömaadega tutvuda. Viimasel ajal ka kord-kaks kuus ikka juhtun mõnele matkarajale.
Eestlaste seas on RMK matkarajad väga hästi vastu võetud, et nad on üha populaarsemaks saanud aastate jooksul. Kas nende edasiarendamisega on ka mingisuguseid täpseid ja häid mõtteid?
Jaa, RMK matkarajad on väga populaarsed ja ma arvan, et ei ole ühtegi eestlast, kes ei teaks, et on olemas matkarajad, mis on ehitatud ja hoitud RMK poolt. Ja viidi läbi just küsitlus siin mõni aeg tagasi, mille kaudu saime teada, et 97 protsenti eestlastest arvab, et RMK matkarajad on hästi hoitud ja arendatud. Mis puudutab nüüd järgmiste aastate plaane, siis on punkt üks plaanis hoida neid radasid, mis juba on ehitatud, heas korras, ehitada uusi radasid juurde, rekonstrueerida vaatetorne. Näiteks üks suuremaid plaane on RMK pika matkaraja laiendamine ka Saaremaale.
Mis siis saab Marrani RMK juhtimisel põhiliseks eesmärgiks?
Põhiliseks eesmärgiks saab see, et Eesti metsad on hästi hoitud ja arendatud. Et iga eestimaalane tunneb, et Eesti mets on õigetes ja heades kätes. Minu sooviks on ka see, et RMKs töötaksid väga motiveeritud inimesed. Et me tooksime juurde RMKsse uut talenti - nooremaid inimesi, vanemaid inimesi erinevate kompetentsidega. Et RMK oleks nagu üks hea mets, kus on nooremaid puid, keskealisi puid ja ka vanemaid puid. Et seal oleks nii mehi kui naisi ja ka inimesi, kellel oleks nii metsanduslik haridus kui ka kogemus metsandusvälistest valdkondadest.
Ma soovin selles töös edu.
Aitäh.
Toimetaja: Kaur Maran
Allikas: "Osoon"