"Sõjaajaloo käsitlemise suhtes on rahulolematus nii ühiskonnas kui ka kitsamalt sõjaväelaste hulgas. Ühiskond sooviks näha mitmekülgsemat ja kriitilisemalt lähenemist, sõjaväelased ootavad aga praktilisi õppetunde," rääkis uurimuse üks autoritest, Kaitseväe Akadeemia juhtivteadur Igor Kopõtin.

Ta lisas, et nii nagu teistes ajalooteaduse harudes, peaks ka sõjaajalugu tegelema vähem detailide kirjeldamise ja rohkem analüüsi, tõlgendamise ja laiemate seoste loomisega: "Põhiline probleem on vähene teoreetiline arusaam sellest, mis asi sõjaajalugu üldse on ja kuidas see suhestub ajalooteadusega ja sõjateadustega laiemalt." 

Kriitiline mõtlemine

Kopõtini sõnul saaksid praegused ohvitserid ja kindralid sõjaajaloost õppida, kuidas minevikus sõjast aru saadi ning tollaseid teadmisi ja võimalusi kasutati. Selle kaudu areneb kriitiline mõtlemine ja analüüsioskus. "Seega me ei pea minevikku uurima tema enese pärast, vaid ikka selleks, et sellest õppida ja järeldusi teha," rääkis Kopõtin.

Hea näide senisest praktikast on viis, kuidas on käsitletud sõjalist ettevalmistust 1930. aastatel. Senine rahvusromantiline ajalookäsitlus on küll möönnud, et kindral Laidoner tegi mitmeid vigu, kuid lõpuks järeldatakse ikkagi, et tehti kõik, mis võimalik. 

"Miks on sõjaajaloo valdkond end immuniseerinud kriitilise mõtlemise vastu, tuleb tõenäoliselt selgitada ajaloolaste hirmuga, et neid võidakse pidada ebapatriootlikeks, või arusaamaga ajalooteadusest kui rahvusteaduste osast, mis on pöördunud iseenese vastu. Võimalik selgitus on ka see, et ei osatagi piisavalt tollase sõjaväe juhtkonna tegevust analüüsida, kuna puuduvad selleks vajalikud teadmised," arutles uurimuse kaasautor, Tartu Ülikooli uusima aja kaasprofessor Kaarel Piirimäe. 

Siiski on senisel uurimistööl oluline väärtus, sest pärast Nõukogude okupatsiooni tuli alustada peaaegu tühjalt kohalt. "Oli vaja hakata täitma "valgeid laike", näiteks tuli alles hakata arhiiviallikaid käibesse tooma. Kuid nüüd tuleks üritada viia sõjaajalugu uuele tasemele, rakendades senisest enam võrdlevat meetodit ning sõjateaduslikke perspektiive," täiendas Piirimäe.

Vabadussõja kujutamine

Sõjaajaloo kitsaskohti ilmestavad hästi ka viimasel paaril aastakümnel ilmunud Vabadussõda käsitlevad uurimused. Kopõtini sõnul jätkavad need sama joont kahe maailmasõja vahel Eesti Vabariigis loodud narratiividega, mille keskmes on eesti rahva vabanemine suurvõimude ikke alt. "See narratiiv loodi pärast Vabadussõda. Taheti näidata, et see ei olnud üksiksündmus, vaid eesti rahva igavese vabadusvõitluse kulminatsioon. See kunstlikult loodud narratiiv pidi ühendama muistset vabadusvõitlust kaasajaga," selgitas Kopõtin.

Põhjus, miks sarnane käsitlus taasiseseisvunud Eestis taaselustati, peitub Kopõtini sõnul vajaduses luua rahvuslikku ühtekuuluvust ja identiteeti: "Ma nõustun arvamusega, et Eesti rahvas ei ole enam lapsekingades ja selliseid rahvuslikke müüte ei ole enam vaja. Ajalugu ei pea olema muinasjutuline. Selle asemel peame ajalugu analüüsima kriitiliselt, see võimaldab ühiskonnal areneda ja õppida." 

Näiteks pole Vabadussõda piisavalt uuritud naiste vaatenurgast, palju pole tähelepanu pööratud ka sõja igapäevaelule. Samuti napib teadmisi sellest, kuidas tavalised sõdurid sõjast aru said. Uurimata on seegi, mis juhtus sõjakangelastega pärast sõda.

 "Teiste hulgas võiks olla huvipakkuv Eesti Vabadussõja veteranide saatus, kuidas nad pärast sõda argielus hakkama said," märkis Kopõtin. 

Piirimäe lisas, et sõjakogemuse ja sõjatrauma teema on muutunud ühiskonnas päevakajaliseks seoses taasiseseisvunud Eesti rahutagamis- ja sõjaliste missioonide ja nende tagajärgedega: "Veteranide teemat tuleks uurida rohkem ka sõjaajaloolisest perspektiivist."

Rahvusülene vaatekoht

Lisaks eestlaste prismale peaks Vabadussõda mõtestama rahvuseüleselt ehk laiemas Euroopa ja maailma ajaloo kontekstis. Siis selgub, et Vabadussõda oli esimese maailmasõjale järgnenud jätkusõda, mille sarnaseid leidus mitmeid. "See oli konflikt, mis tekkis lagunenud Vene impeeriumi territooriumil, mistõttu on see tihedalt seotud sündmustega, mis toimusid üle terve Venemaa," märkis Kopõtin.

Nende protsesside mõistmine võimaldab ühtlasi paremini näha Nõukogude Venemaa vaatekohta, kellel oli tollal palju suuremaid ja tähtsamaid vaenlasi. "Näiteks 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu, millega Vabadussõda lõppes, oli kasulik ka Vene poolele, sest avas nende jaoks diplomaatilise akna Euroopasse," arutles Kopõtin.

Piirimäe märkis, et ligi 30 aastat on uuritud Eesti sõjaajalugu kui asja iseeneses: "On vähe seoseid mujal maailmas toimunuga. Näiteks Eesti kogemus Vene impeeriumi osana polnud impeeriumite ajastul sugugi nii eriline, kui on mõnikord püütud näidata. Kuidas uuritakse sõjaajalugu mujal maailmas – ka selle vastu pole piisavalt huvi tuntud."

Vägivalla tähendus

Kopõtin täiendas, et Vabadussõja kujutamine läbinisti positiivse sündmusena õigustab kaudsel viisil vägivalda ja pole tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetav. Uurija sõnul ei ole relvakonfliktis väljenduva vägivalla sotsiaalne fenomen Eesti sõjaajaloos seni täpsemat akadeemilist käsitlust leidnud. 

Piirimäe märkis, et vägivalla kujutamise teema on aktuaalne seoses Ukraina sõjaga. "Ühelt poolt mõistame sõjategevuse jätkamise vajalikkust Ukraina eesmärkide ja üldise julgeolekukeskkonna toetamise nimel. Teisalt peame suutma vältida totaalseid sõdu ja totalitaarseid režiime iseloomustanud vägivalla ülistamist ja vaenlase dehumaniseerimist. Ei tohi kaotada sidet Euroopa kultuuriruumis juurdunud humanismi ja patsifismiga."

Tänapäeval ei saa kaitsetahet kasvatada nii, nagu seda tehti Eesti Vabariigi ajal enne teist maailmasõda, kui sõjaväeline väljaõppe sisaldas ideoloogilist kasvatust ja haridusministeerium sattus lõpuks sõjaväe kontrolli alla. 

"Sedalaadi ideoloogiline kasvatamine tänapäeval enam ei toimi, noored oskavad keeli ja suudavad suhestuda erinevate kultuuriruumidega. Kaitsetahte kasvatamiseks tänapäeval on vaja palju diferentseeritumat lähenemist, mis võtab arvesse ka senist ajalooliskultuurilist kogemust," kirjeldas Kopõtin.

Igor Kopõtin ja Kaarel Piirimäe kirjutavad sõjaajaloost ajakirjas Forschungen zur Baltischen Geschichte.