Suuri läbimurdeid jääb teaduses üha harvemaks
Teadmiste hulk maailmas üha kasvab, kuid pöördelisi teaduslikke läbimurdeid jääb sellest hoolimata üha harvemaks. Sellisele tõsiseks võtvale järeldusele on jõudnud Ameerika teadlased, kes on analüüsinud miljoneid teadusartikleid.
Michael Park ja Russell Funk Minnesota Ülikoolist ning Erin Leahey Arizona Ülikoolist vaatasid täpsemalt, milliseid varem avaldatud artikleid hiljem avaldatud artiklites on mainitud.
Nad eeldasid, et kui mõnda artiklit, ütleme artiklit X mainitakse hiljem avaldatud artiklites rohkesti, kuid seejuures neid veelgi varasemaid artikleid, mida artikkel X ise mainib, neis X-st hilisemates artiklites enam nii väga ei mainitagi, siis sel juhul pidi artikkel X sisaldama midagi oluliselt uudset, tõenäoliselt mõnda tähtsat avastust, mis muudab eelnenu aegunuks.
Selline artikkel mõjub teadusmõtteloos justkui katkestusena, vastandina teistele artiklitele, mis eelnenud teadusmõtet pigem toetavad ja kindlustavad.
Park, Funk ja Leahey analüüsisid selle pilguga tervelt 45 miljonit teadusartiklit, mis on teadusajakirjades avaldamist leidnud aastail 1945 kuni 2010.
Et asi oleks selgemast selgem, omistasid nad igale artiklile niinimetatud katkestusindeksi ehk arvu, mis on seda suurem, mida uuenduslikum artikkel selle eelkirjeldatud mainimispõhise konstruktsiooni järgi on.
Analüüsi tulemusel on nad sunnitud tõdema, et teaduspublikatsioonide keskmine katkestusindeks on aja jooksul selgelt ja järjekindlalt langenud. See tähendabki, et selliseid suuri läbimurdelisi teadussaavutusi nagu näiteks inimgenoomi järjeldamine või gravitatsioonilainete mõõtmine on kõvasti vähemaks jäänud.
Park, Funk ja Leahey kirjutavad ajakirjas Nature, et kõige järsemalt on läbimurdelisus kahanenud füüsikas ja keemias, aga ka muud teadusharud ei jää selle kahetsusväärse näitaja poolest kaugele maha.
Autorite sõnul ei saa nähtust hästi põhjendada oletusega, et suurem osa lihtsasti tehtavaid avastusi ongi lihtsalt juba ära tehtud. Kui see nii oleks, siis ei väheneks läbimurdelisus eri teadusaladel nii ühesuguses tempos.
Pigem kalduvad autorid uskuma seletust, et tänapäeva teadmiste hiigelsuurte mahtude juures tuleb teadlastel kulutada oma valdkonnas toimuvaga kursis olemiseks nii palju aega, et uut avastada enam väga ei jõuagi.
Võimalikke seletusi, mida tõsiselt kaaluda, on küllap veelgi. Lootkem, et Parki, Funki ja Leahey töö osutub ise läbimurdeliseks vähemalt olukorra täbaruse teadvustamise mõttes.