Naiste viljakust mõjutab arvatust rohkem tegureid

Kui naise viljakuse määrab piltlikult öeldes tema munasarja ja ajuripatsi dialoog, mida omakorda mõjutavad tema tarbimisharjumused, siis mõjutegureid on veel teisigi, selgub värskest teadustööst.
Hästi on teada, et sugulise paljunemise üks eeldus on munaraku ühinemine seemnerakuga, mille tagajärjel moodustub uus organism. Palju vähem on aga teada munaraku valmimise kohta munasarjas, kirjutab Agne Velthut-Meikas, Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi dotsent
Tütarlaps sünnib siia ilma kõikide oma munarakkudega, mis alates puberteedieast jaokaupa valmivad ja munasarjast vabanevad. Huvitaval kombel ei ole väljaspool keha suudetud munaraku valmimist järele teha. Seda seepärast, et munarakk ise ei ole kehast väljaspool eluvõimeline (vt allolevat infokasti).
Küll aga võimaldavad kehavälise viljatusravi (IVF) vallas viimase 45 aasta jooksul toimunud arengud oluliselt tõhusamaks muuta munarakkude valmimise naise kehas. Neid teadmisi kasutatakse IVF-le eelnevas munasarjade stimuleerimise protsessis. Muidu ajuripatsi poolt toodetud hormoone – folliikuleid stimuleeriv hormoon FSH ja luteiniseeriv hormoon LH – manustatakse süstimise teel, mis võimaldab kontrollida küpsevate munarakkude arvu ja ajastada nende vabanemist munasarjast.
Uued teadmised
Tallinna Tehnikaülikooli reproduktiivbioloogia uurimisrühm avaldas hiljuti koos kolleegidega teistest riikidest kaks teadustööd teemal, miks kõikidel naistel munasarjade stimulatsioon ühtmoodi ei õnnestu. Vähene munarakkude saagikus IVF ravi tulemusel ehk mittetoimiv stimulatsioon viib omakorda kogu ravitsükli läbikukkumiseni. See nurjab taaskord paari lootuse saada omaenda last.
Hiljuti avaldatud teadustöödes kasutasime munasarja stimulatsiooni tulemuslikkuse hindamiseks manustatud FSH koguse ja selle mõjul küpsenud munarakkude arvu suhet. Munasarja tundlikkus stimulatsioonile on kõrge, kui küpseb oodatud arv munarakke, ning madal, kui vaatamata kõrgetele hormooni kogustele jääb munarakkude saak kesiseks.
Geenid ja keskkond
Töö tulemusena selgus, et geenide avaldumismuster munasarja rakkudes on kõrge ja madala tundlikkusega naistel erinev. Sealhulgas olid häiritud mitmete kolesterooli ja steroidhormoonide sünteesimise eest vastutavate geenide avaldumine. Kolesterool on mees- ja naissuguhormoonide tekkimise lähtemolekul. Seega võivad muutused nendes protsessides olla munasarja ebaefektiivse toimimise põhjuseks.
Veel leidsime kolleegidega, et häired geenide avaldumises ei puudutanud kõiki munasarja rakke ühtemoodi. Muutunud oli ka erinevate granuloos- ja teekarakkude osakaalud munasarjas. Leid annab tunnistust, et munasarja tundlikkuse langus võib olla seotud seal leiduvate rakkude pärsitud eristumisega ühest rakutüübist teiseks.
Töö esimene autor, doktorant Kristine Roos märkis, et töö tulemused annavad olulist informatsiooni IVF valdkonna spetsialistidele. See võimaldab neil veelgi paremini tunda materjali, millega nad töötavad.
Keskkonna olulisus
Teise tööna tõstatasid autorid küsimuse, kas munasarja tundlikkust võiks mõjutada ka naisi ümbritsev keskkond. Selleks kaasas töörühm üle 300 Eestis ja Rootsis IVF protseduuri läbivat naist uuringusse, mille käigus mõõdeti munasarja folliikulist lahustuvaid keskkonnakemikaale.
Teadlaste mõõdetud 59 kemikaalist leiti 11 sellist, mida leidus pea kõikide naiste munasarja folliikulites. Nende hulgas olid plasttoodetes leiduvad ftalaadid, kosmeetikatoodetes kasutatav metüülparabeen ja mitmed perfluoroalküülühendid (PFAS), mida tarvitatakse tarbekaupade vetthülgavaks muutmise käigus.
Lisaks püüdsid teadlased uurida nii üksikute kemikaalide toimet munasarja tundlikkusele kui ka kõikide kemikaalide segu mõju. Tulemustest selgus, et kõrgem kemikaalide kogus munasarjas seostus madalama munasarja tundlikkusega. Naistel, kellel on rohkem kokkupuudet püsivate keskkonnakemikaalidega, kulub munarakkude arenguks rohkem ajuripatsi hormooni FSH (2).
Teadustöö taustast
Töö valmis üleeuroopalise projekti FREIA raames, mille eesmärk on selgitada püsivate keskkonnas leiduvate kemikaalide mõju naise reproduktiivtervisele. Ühtlasi loodetakse sellega pakkuda testimiseks naise tervise seisukohast asjakohasemaid meetodeid ja muuta seeläbi argitooted inimestele ohutumaks.
FREIA Eesti-poolne koordinaator, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse juhatuse esimees Andres Salumets nentis, et keskkonna mõju naise reproduktiivtervisele on tehnilise keerukuse tõttu uuritud seni palju vähem kui selle toimet meestele. "Seetõttu ei ole ka paljud EL-is kasutusel olevad testid kemikaalide ohutuse määramiseks relevantsed naise tervise seisukohalt," viitas Salumets.
BIokeemiku sõnul on tulemustest puudu oluline ühenduslüli munasarjas sisalduvate keskkonnakemikaalide koguse ja munasarja toimimise vahel. "Soovime mõista, kuidas täpsemalt analüüsitud ühendid munasarja mõjutavad: kas nendega kokkupuutel on pärsitud munaraku küpsemine, munasarja rakkude arengu muutused või hoopis ovulatsioon? Samuti on oluline teada, millised kogused ja millises koosluses on ühendid naise tervisele ohtlikud," tutvustas Salumets edasisi eesmärke.
Teadustöödes osalesid erakliinik AS Nova Vita Kliinik Tallinnas ja Carl von Linné Kliinik Rootsis Uppsalas.
Munarakk vajab arenguks signaale sellistest ajupiirkondadest nagu hüpotalamus ja hüpofüüs ning munasarjas paiknevaid granuloos- ja teekarakke. Need rakud võtavad vastu molekulaarseid sõnumeid hüpofüüsilt, valmistavad steroidhormoone ja teatavad nende kaudu munasarja toimimisest ajule tagasi.
Lisaks toetavad need munarakku erinevate ainevahetussaadustega. Munarakk ise ei suuda kõiki oma kasvuks ja arenguks vajalikke biokeemilisi protsesse läbi viia. Iga üksik munarakk koos teda ümbritsevate granuloos- ja teekarakkudega moodustavad justnagu ühtse mikrokombinaadi: vedelikuga täidetud põiekese ehk munasarja folliikuli, mis vastutab just selle ühe munaraku arengu ja vabanemise ehk ovulatsiooni eest.
Kirjeldatud süsteemi keerukus on peamine põhjus, miks inimese munaraku arengu etappe ei ole tänase päevani võimalik katseklaasis granuloos- ja teekarakkude kaasabita läbi viia.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa