Koroonaaeg tekitas vajaduse kaugtöö kiireks levikuks. Samuti esitas see täiendavaid väljakutseid infotehnoloogia arenguks ja uute digivõimaluste laialdaseks kasutamiseks. Kaugtööst on nüüdseks saanud nii Eestis kui ka mujal, sealhulgas Põhjamaades ning eriti Norras, laialt levinud töövorm, millega tuleb nii töövõtjatel kui -andjatel kohaneda.  

Kaugtöö kiirele omaksvõtule andis kahtlematult hoogu juurde interneti laialdane levik ja sellest tulenev tugi. Eestis ja Norras on rohkem kui 90 protsendil elanikkonnast regulaarne ligipääs internetile ning võib arvata, et see kajastub ka kaugtöö võimaluste kiires ärakasutamises. 

Tahtsime koostöös professor Mina Di Marino ja teiste Oslo Maaülikooli kolleegidega saada paremat aimdust ning üldistada kogemusi uute töövormide, eelkõige kaugtöö leviku kohta. Tegime selleks intervjuudel ning eksperthinnangute analüüsil põhineva uuringu, et selgitada võimalusi uute töövormide arenguks. Eeskätt keskendusime kaugtöö ja selle ühe vormi, virtuaalse koostööga, kaasnevatele probleemidele ning arenguvõimalustele.

Mitmekesi omaette

Kaugtöö eeldab paindlikkust töökorralduses ja selle rakendamiseks on erinevaid võimalusi. Tavalisem võimalus on korraldada kodune elu selliselt, et töötatakse kodus ja selleks on kodus olemas füüsiline töökoht, kust saab tööd teha. 

Loomulikult võib selline töökorraldus tekitada pingeid pereelus, keerukamaks muutub töö- ja pereelu tasakaalus hoidmine. Kasvada võib ka sotsiaalse eraldatusetunne ja nii edasi. Nendele probleemidele on viidatud mitmetes varasemates uuringutes. 

Oluliselt toetavad kaugtööd ja toimetulekut sellega kaasnevate probleemidega väljaspool töökohtasid loodud koostöökontorid (co-working spaces). Koostöökontorid või koostööruumid võimaldavad teha tööd kodust ja perest eemal ning aitavad hoida ja arendada sotsiaalseid kontakte. Koostöökontoritel on hea võimalus toetada virtuaalset koostööd, pakkudes lisaks füüsilisele tööruumile paremaid veebi kaudu töötamise võimalusi ning digitaalset tuge. 

Pandeemia kiirest levikust tekkinud piirangute, aga ka jätkuva vajaduse tõttu koostöö järele tekkisid nii-öelda uutmoodi koostööruumid, mida nimetatakse virtuaalseteks koostöökontoriteks või virtuaalseteks koostööruumideks (virtual coworking space). Virtuaalne koostööruum on eelkõige koostöö laienemine veebikeskkonda; selle motona on mõnikord kasutatud väljendit füüsiliselt eraldatud, võrgus ühendatud. 

Koosolek, pidu või tööreis arvutis

Meie intervjueeritud eksperdid olid põhiliselt virtuaalsete koostöökontorite juhid Tallinnas ja Oslos. Nad toonitasid vajadust pakkuda erinevaid meetmeid ja üritusi, mis suurendavad töötajate hõlmatust virtuaalsesse koostöösse ja toetavad samas virtuaalset koostööd kiirelt uuenevate digiplatvormide kaudu. 

Eksperdid märkisid, et virtuaalset koostööd tegevad töötajad väsivad üsna kiiresti osalemisest intensiivsetel ja sageli toimuvatel e-koosolekutel. Need töötajad võivad hakata vähem sallima virtuaalses vormis toimuvat tööalast infovahetust. 

Samas toonitasid intervjueeritavad, et virtuaalne koostöö aitab üle maailma inimesi ühendada ja loob seeläbi tingimusi koostöökontorite rahvusvaheliseks laienemiseks. Tekivad uued suhtusvõrgustikud, millega saavad nüüd ühineda ka need inimesed, kes seni osalesid vaid kohapeal korraldatud ehk nii-öelda füüsilistel üritustel. 

Koostöökontorite juhid tõid uue trendina välja sedagi, et populaarseks on muutumas suured, 300 ja enama inimesega virtuaalsed või siis hübriidüritused. Need saavad toimuda veebis või veebi toel, pakkudes seeläbi täiendavaid võimalusi ideeloomeks ja uute töövormide loovaks arendamiseks. Koostöö korraldamisel ei ole enam olulisi ruumidest tulenevaid füüsilisi piiranguid. 

Mitmed eksperdid osutasid veel vajadusele pakkuda välja uusi arhitektuurilisi lahendusi koostöökontorite jaoks. Populaarsemaks muutuvad need koostöökontorid, kus on ka väiksemaid tööruume ning privaatruume, mis kõik on varustatud kaasaegseid digilahendusi pakkuvate seadmetega ja digiplatvormidega. Loomulikult on vajalik ka töötajaid professionaalselt nõustada, et nad julgeks ja suudaks uusi digivõimalusi kasutusele võtta. 

Ennustatavast väheneb seoses virtuaalsete koostööruumidega arenguga oluliselt vajadus tööalasteks välisreisideks. Reise planeeritakse põhjalikumalt ning korraldatakse eelkõige selliselt, et töötajad saaksid kohaletulekust ning otsekontaktidest olulist lisaboonust uute ideede pakkumiseks ja koostöö arendamiseks. 

Virtuaalkontorid tulid, et jääda

Virtuaalsetel koostööruumidel on oluline koht ka maapiirkondade arengus: need võimaldavad inimestel laiendada oma suhtlusvõrgustikke ja muuta neid rahvusvahelisemaks. Nüüd on võimalik on aruteludesse kaasata inimesi, kes seni jäidki kõrvale või tundsid end kõrvalejäetuna oma töökoha probleemide arutamisel ja neile võimalike lahenduste otsimisel. 

Mitu eksperti leidis sedagi, et virtuaalsed koostööruumid aitavad oluliselt leevendada nördimustunnet ja üksindust. Samuti saavad need kaasa aidata vaimse tervise parandamisele. 

Üldiselt olid Norra ja Eesti ekspertide hinnangud virtuaalse koostöö ning seda toetavate koostööruumide arengu osas sarnased. Mõlemad kinnitasid, et uute töövormide levik on vajalik ja vältimatu ning see toimib hästi riikides, kus on hea digivõrgustik. 

Virtuaalsest koostööruumist, mis algselt kujunes välja vastusena ootamatult levinud pandeemiale, on nüüdseks kujunenud oluline töövahend. See toetab inimeste kohanemist ühiskonnas kasvava ebakindlusega, võimaldab tööturgudel olla senisest veelgi paindlikum ning luua tingimusi töö- ja pereelu paremaks ühendamiseks. 

Eestis jäi kaugtöö osaliseks

Enne koroonapandeemia levikut oli Norras ligi üheksa protsenti töötajatest pidevalt kaugtööl ning 27 protsenti töötajatest kasutas kaugtöö võimalusi vaid vajadusel. Pandeemia ajal kasvas kaugtöötajate osakaal Norras kiiresti 39 protsendini. Sealhulgas 70 protsenti juhtidest, 60 protsenti spetsialistidest ning 16 protsenti niinimetatud sinikraede ametikohtadel töötajatest olid põhiliselt kaugtööl. 

Eestis suurenes kaugtöötajate arv pandeemia ajal umbes 200 000-ni. Kaugtööl olid Eestis sel ajal põhiliselt valgekraed, täpsemalt 42 protsenti valgekraedest ja vaid kümme protsenti sinikraedest. 

Kuna Eesti ühiskond ei olnud koroonapandeemia kõrgajal täielikult suletud, kasutati kaugtöö võimalusi vaid osaliselt. Põhiliselt kaugtööl olev töötaja töötas reeglina keskmiselt ka ühe päeva nädalas oma töökoha kontoris. 

Samas levis kaugtöö võimaluste kasutamine tema erinevates vormides kiiresti ning vähemalt iga viies töötaja sai pandeemia ajal kaugtöökogemusi. Tundub, et kaugtöö kui suhteliselt uus töötamise vorm kombineerituna erinevate töötamise paindlikkust tõstvate võimalustega on tulnud, et jääda. 

Uurimistööd toetati COST võrgustiku ning Põhjamaade ja Balti regiooni arengut toetavast projektist.