Dotsent märkis, et lääne ühiskonnal on raskusi digisõltuvuse aktsepteerimisega. Tallinna Ülikoolis hiljuti läbiviidud uuring näitas, et 19 protsendil teismelistest on nutisõltuvus. See tähendab, et koolipäevadel veedavad noored viis või enam tundi nutiseadmes, vabadel päevadel seitse või enam tundi. "Samal ajal on neil õpiraskused, madal õpimotivatsioon ja emotsionaalsed häired," lausus Seema saates "Terevisioon".

Digisõltuvuse määratluse järgi ei ole dotsendi sõnul seadmes veedetud tunnid ainus näitaja. Rolli mängib ka eluga toimetulematus, raskused õppimisega ja endaga hakkama saamisega.

Psühholoog Kristi Raava on töötanud laste ja noortega 18 aastat ja alustas ajal, mil nutiseadmeid veel polnud. "Võin öelda, et tänasel päeval on kümnest noorest kliendist üheksa ületarbijad," sõnas ta.

Psühholoogi töö algabki sellest, et vaadatakse üle ületarbimine ja kust jooksevad piirid. "Kahjuks on sageli nii, et lapsed tunnistavad enne kui vanemad, et jah, nad on öösiti ka seadmes, nad ei jõua õue, nad ei suuda seda käest panna. Ma ütleks, et meie kõigi meeleoluhäirete taga on varjuks digisõltuvus," sõnas Raava.

Kõige olulisem on psühholoogi sõnul aru saada, kui palju lapsed nutiseadmes aega veedavad ja seda vajadusel vähendada. Oma töös näeb ta, et lapsed võivad veeta nutiseadme taga isegi kaheksa tundi. Kui mõelda, kui suure osa see moodustab ööpäevast, siis Raava sõnul tuleb aru saada, et nutiseadmes veedetud aeg tuleb millegi arvelt, enamjaolt une ja liikumise arvelt.

Raava soovitab kõigepealt vanematel end harida ja analüüsida, kas nad on ehk ka ise digisõltlased ja tasub oma harjumused üle vaadata. "Endise koolitöötajana ütlen, et meil on vaja haridussüsteemis otsust muuta koolid vahetundide ajal suurema osa ajast digivabaks," lausus Raava.

Psühholoogi sõnul algab kõik kodust ja suurim murekoht on vanuserühm 0–3 aastat ehk siis väga väikesed lapsed. "Neile ei tohi anda nutiseadet," ütles Raava. Ta tõi võrdluse narkootiliste ainetega, mis tekitavad samuti sõltuvust ja mida lastele ometi ei anta.

"Aju areneb selles eas väga kiiresti ja võivad tekkida ajukahjustused. Ehk siis kui laps on vanemal süles, siis vanema käes ei tohiks olla nutiseadet. Seda seetõttu, et lapsevanema kontakt on kohe ära lõigatud, mis on ülioluline lapse arengu jaoks. Teiseks lapsed samamoodi kiikavad seadmesse," ütles ta.

Kui vanem tahab lapsele seadmest midagi näidata, siis Raava sõnul tuleks seda teha koos vanema selgitusega. "See ei tähenda seda, et anname lapsele vankris või liivakasti äärel seadme kätte. Ma näen seda kahjuks väga palju ühistranspordis," sõnas ta.

Tema sõnul tuleb 6–10 aastaseid lapsi internetis kontrollida ja vanem peaks kursis olema, mida laps seal teeb. "See, mida lapsed vaatavad, on kõige suurem probleem väikelastega. Suurematel koolis juba jagatakse ka digiturvalisuse teemat, aga sealgi on riske. Olles pikaaegne koolipsühholoog, siis ei ole need harvad juhud, kui pikapäevarühmas vaadatakse õues kivi otsas pornograafilisi filme, sest lastel on ligipääs neile olemas," sõnas ta.

Seega peavad Raava sõnul vanemad olema väga teadlikud, mida lapsed vaatavad. Küll aga on hetkel tema sõnul digisõltuvuse probleem peamiselt maht ja see on kasvanud üle pea.

Maailmas on ka riike, kus on nutiseadme kasutamine lastel reguleeritud. Näiteks ei tohi lapsed koolipäeval seadmeid üldse kasutada ja nädalavahetusel lubatud arv tunde. Lõuna-Koreas näiteks piiratakse lastel seadmete kasutamist öösel.

Riin Seema ütles, et see on oluline arutelu koht ühiskonnas: kas riik peaks piirama lastel nutiseadmete kasutamist. "Seda selleks, et üleüldse teadvustada, et digisõltuvus on päriselt ka probleem. Meil ei ole aega enam seda eitada, sest meie lapsed kasvavad digirikkas keskkonnas ja paljud lapsevanemadki on sõltuvuses. Tagajärjed on juba käes või tulemas," ütles ta.