Tallinna Ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi peavarahoidja ja muinsuskaitsja Anu Soojärve sõnul võiks monumendi ja monumentaalkunsti terminite puhul mängida etümoloogiaga. Monument kui niisugune märgib mälestamist; monumentaalkunst võiks samuti märkida mitte suurt, vaid midagi laiahaardelist, mõjusat, ideelist.

Monumentaalkunst ideoloogia kandjana

Soojärv rääkis, kuidas ollakse üldiselt harjunud, et monumentaalkunst on midagi nõukogudeaegset, sest Nõukogude Liidus oli monumentaalkunst ideoloogiakandja. Terminil monumentaalkunst oli selgelt propagandistlik suundumus. Nõukogude Eestis oli monument ideoloogiline igal perioodil, monumentaal-dekoratiivkunst siiski pigem mitte. Nii tuleks neid kahte monumentaalkunstiliiki eristada. 

"Mina loeks Pätsu pead kindlasti monumentaalkunstiks," lausus Soojärv. Monumendi valmimisaeg pole siinkohal tähtis. Tegelikult võib nimetada monumentaalkunstiks ka tänapäevaseid ja kaugest minevikust teoseid.

Soojärve sõnul kipuvad veidral kombel avaliku ruumi teosed muutuma taustafooniks. "Inimesed küll märkavad, et kunstiteosed justkui siin-seal on, aga neisse pole süvenetud," rääkis ta. Teisalt usub Soojärv, et sümbolid, mis on avalikus ruumis, toetavad siiski seda, mida nad esindavad. "Kui meie ümber on igapäevaselt mingisugused visuaalid, siis tahes-tahtmata mõjutab see meid alateadlikult," ütles ta.

Ta tõi välja, et Eestis küll ei ole eriti pealetükkivaid Nõukogude sümboleid, aga mujal Nõukogude Liidus rõhutati sageli Nõukogude paatost just läbi vastavate visuaalide. Stalinismi ajal oli selleks Rooma impeeriumi arhitektuurne eeskuju, modernismi ajal rõhutatud kangelased mastaapsete ja monumentaalteoste näol. "Küllap selline üleelusuurune toonitamine ka eesmärki kannab," rääkis ta.

Stalinismi ajal oli monumentaalkunstil kindel eesmärk: monument pidi edasi andma Nõukogude Liidu vaimsust ning kunstiloome oli üldiselt väga reglementeeritud. Stalini perioodile järgnenud Hruštšovi sula ajal läksid vähemalt Eestis asjaolud mõnevõrra vabamaks. Avaliku ruumi monumendid jäid siiski ideoloogiat kandma.

Monumentaal-dekoratiivkunsti eripärad

Eraldi monumentaalkunsti žanr on monumentaal-dekoratiivkunst, mis tuli koos modernismiga. Monumentaal-dekoratiivkunst tõusis Euroopas ja mujal taas esile pärast teist maailmasõda. Nõukogude Liidus juhtus see pärast Stalini surma, 1950. aastate lõpul.

Žanri alla saab Soojärve sõnul liigitada teosed, mis telliti kunstnikelt eelkõige avalike hoonete fassaadidele ja interjööridesse. Need pidid olema monumentaalselt dekoratiivsed ning kavandati avalikku ruumi inimest kõnetama ja modernistlikku arhitektuuri söödavamaks muutma. Nõukogude Eestis prooviti kunstiliste lisandustega peamiselt linnaruumi elavdada, ideoloogiline tahk oli teisejärguline.

Kui Eesti taasiseseisvus, siis muutus ka suhtumine monumentaalkunsti. "Alati, kui riigivõim vahetub, siis avaliku ruumi sümbolid on esimesed, mis saavad tule enda peale," lausus Soojärv. Isikuskulptuurid, nagu näiteks Lenini või Stalini monumendid, kadusid pärast taasiseseisvumist tema sõnul üsna kiiresti. "Võrust väljuva tee lahknemiskohas oli näiteks üks tank, mis avati pidulikult 1979. aastal ning mis oli umbes nagu Narva tank. See eemaldati 1991. aastal," sõnas ta.

Taasiseseisvumise järgselt arhitektuuriga seotud monumentaal-dekoratiivkunsti pigem säästeti. "Tol ajal ei olnud kohalikel omavalitsustel selleks ilmselt raha. Nende eemaldamine oleks eeldanud fassaaditöid ja nii nad pigem jäid. Abiks tuli seegi, et sellel žanril puudusid harilikult Nõukogude otsesed sümbolid. Maha võeti peamiselt isikuid kujutavad skulptuurid," rääkis ta.

Samas on Soojärv märganud, et viimastel aastatel on inimeste teadlikkus tõusnud. Sageli tuntakse enda omanduses oleva monumentaal-dekoratiivteose vastu huvi ja selle üle muret. Tihti küsitakse ka nõu säilitamiseks ja sellega toimetamiseks.

Nõukogude monumentaalkunsti on avalikus ruumis siiski säilinud ja kaasaegset tuleb tänavapilti juurde. Näiteks selle aasta alguses avati kirjanik Jaan Krossi monument. Paljudel on ilmselt ka meeles kurikuulus Jaak Joala monument Viljandis, mis praeguseks on küll linnapildist eemaldatud.

Konstantin Pätsi monumendi puhul arvab Anu Soojärv, et see võib pigem toetada endise riigipea negatiivset kuvandit. "Skulptuur "Riigipea" on väga mitmetasandiline, nii oma nimetuse kui esteetika poolest. Ehk oleks Pätsu üsna komplitseeritud tausta arvestades sobinud pigem abstraktne vorm," ütles ta.

Arhitektuuriajaloolane ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm on varem ERR-ile öelnud, kuidas Pätsi monumendi võidutöö on kompromiss, mis rahuldab erinevate huvigruppide vajadusi. "Ma olen kaotanud lootuse, et ajalooliselt poliitiline monument võiks Eesti kunsti ja arhitektuuri seitsme penikoorma sammudega edasi viia. Seda siin ei ole, aga ütleme ka nii, et piinlik selle monumendi pärast ei ole, et ta ajab asja ära," sõnas Kalm.

Esteetiliselt Kalm monumenti hinnata ei oska. "Eesti kunsti seisukohalt see suur saavutus ei ole, aga piinlik ka ei ole," ütles Mart Kalm.