Uus oletus tugineb kliimamudeldamise katsele. Mudelis mängiti läbi olukord, kus umbes 3,7 miljardi aasta eest elutsesid Marsil vesinikust energiat ammutavad ja metaani eritavad mikroobid. Toona valitsesid Marsi ja muistse Maa atmosfäärides üsna sarnased tingimused, vahendab Live Science.

Maal lõid varajased mikroobid oma elutegevusega keskkonna, kus neil oleks hea paljuneda ja areneda. Marsil võis aga minna vastupidi: sealsed mikroobid võisid end oma arengule alles hoo sisse saanuna hukutada, osutab prantslaste uuring.

Mudel viitab, et varajase elu käsi käis Maal ja Marsil väga erinevalt, kuna planeetide koostis ja suhteline kaugus Päikesest on erinev. Päikesest kaugemal asuv Mars sõltub rohkem tugevama mõjuga soojust neelavatest kasvuhoonegaasidest. Näiteks on vesinik süsihappegaasist 200 korda võimsam.

Muistsed Marsi-mikroobid võisid niisiis toituda püsivast kasvuhoonegaasist vesinikust ja eritada selle asemele enam kui kaks korda väiksema mõjuga metaani. Kui see tõesti nii oli, sõid nad piltlikult öeldes ajapikku oma planeedilt soojust hoidva teki pealt ära. Lõpuks oli Marsil liiga külm, et keerukam elu seal areneda saanuks.

Kui Marsi pinnatemperatuur kukkus talutavast vahemikust ehk 10–20 °C juurest äärmusliku –57 °C juurde, pagesid mikroobid üha sügavamale planeedi sooja sisemusse. Nad kaevusid oletatavasti ainult mõnesaja miljoni aastaga enam kui ühe kilomeetri sügavusele.

Kontrollimaks, kas nende teooriale ka tõestust leidub, tahavad autorid välja selgitada, kas mingi osa muistseid mikroobe jäi katastroofi käigus ellu. Satelliidid on viimastel aastatel leidnud Marsi hõredast atmosfäärist hooajaliselt metaani jälgi, ent see pole kujutanud endast põhjapanevat tõendit elu olemasolust. Samas on leidnud NASA kulgur Curiosity Marsi pinnalt metaanilätteid, mis võivad tõestada mikroobide jätkuvat olemasolu.

Autorite sõnul viitavad nende tähelepanekud, et elu ei pruugi seda soodustavas keskkonnas tekkides end tingimata alati loomupäraselt alal hoida. Võib hoopis olla, et elu võib kogemata oma alused hävitades end hõlpsasti ajaloo prügikasti heita.

Uuringu juhtivautori ja astrobioloogi Boris Sauterey sõnul on elu koostisosad olemas terves universumis. Niisiis on tema sõnul võimalik, et elu seal ka ikka ja jälle tekib. Kui see elu ei suuda aga oma koduplaneedil elukõlblikku keskkonda säilitada, võib see kiiresti välja surra. Mudelikatse näitas Sauterey sõnul, et ka väga algeline biosfäär on võimeline end täielikult hävitama.

Uurimus avaldati ajakirjas Nature Astronomy.