Põhja-Tallinnas on Kotzebue nimeline tänav. Kotzebue nime ennast on aga kandnud mitu kohalikku suurmeest. Otto von Kotzebue oli kuulus maadeavastaja, kelle järgi ristiti Alaskal linn ja laht. Hiljuti on eesti lugejale kättesaadavaks saanud tema venna Moritz von Kotzebue mälestused Napoleoni sõdadest ja teekonnast Pärsiasse. Nende isa August von Kotzebue oli aga mees nagu orkester.

Ta sündis Saksamaal, õppis juurat, sattus Vene õukonda ja jäi seal silma samuti saksa päritolu Katariina II-le. 23-aastaselt oli mees juba Tallinna ehk Revali ülemkohtunik. Sellega käis kaasas aadlitiitel ning Kotzebuest sai von Kotzebue: maailmakodanik, kes läks ajalukku suure draamakirjanikuna.

Tema loomingut hindas kõrgelt ka toonase muusikamaailma absoluutne valitseja Ludwig van Beethoven, kelle jaoks Kotzebue nimi tähendas draamat. Just draamat üritas Beethoven iga noodiga oma muusikasse süstida.

"Lugu, mida Beethoven oma muusikas jutustab, ei ole enam lihtsalt lugu kui selline, vaid mingi isikuga toimuv lugu," selgitab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) professor Kerri Kotta.

Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu baltika kogus on Põhjamaade ja Baltimaade suurim Kotzebue teoste kogu – ühtekokku üle 215 eraldi nimetuse. Koos kogutud ja valitud teostega on teavikute arv üle 400.

"Meie siin oma kultuuriruumis peaksime rääkima Kotzebue ajastust, mitte Goethe ajastust," leiab enam kui kümme aastat Kotzebued uurinud Harry Liivrand. "Arvestama peaks tema tohutut olulisust oma ajastu kontekstis, teda kui estofiili, teda kui ajakirjanikku, teda kui kirjanikku, kes esimest korda tõi eesti keele eesti teatri lavale ja kujutas oma teostes eestlasi väga positiivsete kangelastena nii näidendites kui romaanides. Kotzebue oli ikkagi see saksa kirjanik, kes elas, tegutses ja lõi palju oma teoseid Eestis," toob Liivrand välja.

EMTA professor Kristel Pappel teab, kuidas Kotzebue teatriajaloost muusika ajalukku sai. "Pesti kuningliku linnateatri avamine oli nii tähtis sündmus, et oma ala parimatelt telliti tekst ja muusika. Tekst Kotzebuelt ja muusika loomulikult Ludwig van Beethovenilt. See oli esimene kord, kui nad loominguliselt kokku puutusid," kirjeldab Pappel kahe suure haakumist.

Võib arvata, et nad võisid olla varem Viinis teineteist seltskonnas kohanud. "Beethoven oli Kotzebue näidendeid loomulikult teatrilaval näinud. Tollal ei olnud Euroopas kohta, kus Kotzebued mängitud ei oleks," sedastab Pappel.

Üks Beethoveni ja Kotzebue loomelaps oli Ungari esimesest valitsejast Istvanist pajatav muusikaline näidend "Kuningas Stefan" ning teine pidupäeva tükk kandis pealkirja "Ateena varemed".

"Ilmselt oli Beethoven Kotzebuest kui näitekirjanikust vaimustunud ja oli rahul ka selle tekstiga, mis talle komponeerimiseks saadeti, sest peagi kirjutast ta Viinist Kotzebuele Tallinnasse kolm kirja, kus Beethoven talle mitteomaselt alandlikult ja parimas mõttes meelitades palub Kotzebuelt ooperi libretot," tutvustab Pappel vähetuntud episoodi.

"Sel ajal, kui ma ungarlaste jaoks saatsin muusikaga teie eel- ja järelmängu ei suutnud ma tagasi hoida elavat soovi omada teie ainulaadselt dramaatiliselt geeniuselt üht ooperit. Olgu see siis romantiline, täiesti tõsine, heroilis-koomiline, sentimentaalne – selline nagu te ise soovite, võtan ma ta suure rõõmuga vastu. /…/ Palun ärge lükake mu palvet tagasi, te leiate minus igal ajal teile selle eest ülimalt tänuliku (isiku), soodsa ja peatse vastuse ootuses olen ma teie austaja Ludwig van Beethowen."

Kotzebue oli just suure perega kolinud, võtnud vastu Revali saksa teatri direktori koha ja ka suur ajalugu tuli vahele, mistõttu ta siiski keeldus.

"Juunikuus samal aastal algas Napoleni sõjakäik Venemaale ja Kotzebue kaks poega olid sõjatandril. Vanim sai väga raskelt haavata ja mõned nädalad hiljem suri. See oli Kotzebuele väga suur löök," selgitab Pappel otsuse tagamaid.

Keerulised ajad ja käänulised saatused on Kristel Pappeli ja Harry Liivrandi uurimistöös leidnud ainulaadse kajastuse, sest Beethoveni biograafid seda suhet ja koostööd Kotzebuega pigem välja ei too.

"On räägitud sellest, et üks oli revolutsionäär ja teine oli reaktsionäär, mis on stereotüüpne ja kahjuks väga pikalt käibinud labane võrdlus nende kahe suurvaimu vahel. Kotzebue teosed tundusid filosoofiat rõhutava saksa klassikalise valgustuskirjanduse taustal meelelahutuslikud. Tollane tudengite noorus, kes soovis Saksamaa ühendamist, leidis Kotzebue näol selle idee vastandaja, kes neid endid naeruvääristas. Kotzebue naeruvääristas ka vararomantikuid ega pidanud nende loomingut mikski," avab Liivrand kurioosumi tagamaid.

Tema hinnangul pole aga reaktsionääri silt sugugi õigustatud. "Kui vaimuhiiglane ja muusikavürst Ludwig van Beethoven saadab Revali linna kirja, kus nimetab Kotzebued suureks kirjanikuks ja palub tal kirjutada libreto ooperi jaoks, siis see on ju fantastiline tunnustus! Beethoven kirjutas melodraama muusikat nii Kotzebuele kui ka näiteks Goethele, aga Goethele ta ei teinud kunagi ettepanekut: kirjutage mulle ka üks libreto. See tähendab, et ta pidas kõige tähtsamaks dramaatikuks tollal Kotzebued," arutleb Liivrand.

Pappel lisab, et reaktsionääri ja justkui negatiivse kangelase kuulsus on seotud ka Kotzebue traagilise surmaga aastal 1819 Mannheimis. "Ta mõrvati ülirahvuslikult meelestatud saksa teoloogia tudengi poolt, mida üks osa Euroopast käsitles tõelise revolutsioonilise sündmusena ja vene spiooni tapmisena. Tegelikult oli Kotzebue diplomaat ja mitte spioon. Teine osa Euroopast oli muidugi oli täiesti šokeeritud sellisest mõrvast Kotzebue nelja-aastase lapse silme all."

Hoolimata Beethoveni suurest soovist Kotzebuega koostööd jätkata, jäidki meile siiski vaid need kaks Pesti teatri avamiseks tellitud teost, mis kaks sajandit hiljem jõudsid ka Estonia kontserdisaali lavale.

Vaata kogu teemakäsitlust ETV teadussaatest "Uudishimu tippkeskus".