Ajuteadlased on viimasel paarikümnel üritanud mõjutada inimeste aju nõrga alalisvooluga üha agaramalt. Muu hulgas loodetakse, et selle abil on võimalik ravida raskekujulist depressiooni, leevendada erinevate ajuhaiguste sümptomeid ning parandada ka inimeste mälu ja õpivõimet. Eelnevad mälu puudutavad uuringud kokku võttes pole aga elektrivoolu võimaliku kasulikkuse osas veel üheste ja selgete tulemusteni jõutud.

Hiljuti ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud töö autorid kahtlustasid, et küsimus on katsete ülesehituses. Sõltuvalt seatud eesmärgist kasutatakse neis reeglina eelnevalt ajju siirdatud elektroode või nendega varustatud mütsikest. Kuna aju eri osad vastutavad erinevate ülesannete täitmise eest, oleks palju loota, et igal pool sarnase sagedusega elektrivoolu kasutades või korraga tervet aju mõjutades jõutakse iga kord sarnase tulemuseni.

Robert Reinhart Bostoni Ülikoolist võttis kolleegidega sihikule eesajukoore tagaosa ja kiirusagara alaosa. Uuringu käigus lasti 150 eakal õppida neljal päeval 20 minutit järjest 20 sõna. Neist osade ajusid mõjutati sel ajal elektrivooluga. Teistele eakatele aga vaid öeldi, et teadlased nendega parasjagu midagi teevad.

Tulemustest selgus, et oluline oli nii see, millist ajuosa mõjutati, kui ka kasutatud voolusagedus. Aju esiosa elektriga stimuleerides mäletasid eakad paremini sõnanimekirja esiotsas olnud sõnu. Eelnevate uuringute põhjal viitab see, et see parandas eeskätt eakate pikaajalist mälu. Kiirusagarat mõjutades suutsid aga eakad meenutada rohkem sõnu vahetult katse järel. Teisisõnu paranes nende lühiajaline ehk töömälu.

Keskmiselt suutsid uurimisalused neljapäevase treeningu lõpuks meenutada nelja kuni kuute sõna rohkem kui need 65–88-aastased, kelle aju üldse ei stimuleeritud või kelle puhul kasutati kõrgema sagedusega elektrivoolu. Selget vahet võis kahe rühma vahel märgata ka kuu aega hiljem.

Töörühm kahtlustas, et ühesemalt tõlgendatavate tulemuste taga on mitu asjaolu. Hakatuseks tehti katseid vanemate inimeste, mitte selleks tüüpiliselt kasutatavate tudengitega, kelle mälu ja õppimisvõime on niigi võrdlemisi hea. Samuti on eelnevates uuringutes piirdutud enamasti ühe õpisessiooniga, mis raskendas õpitu kinnistamist pikemaks ajaks.

Järgmise sammuna loodab Reinhart kolleegidega keskenduda kitsamalt Alzheimeri tõbe põdevate patsientide uurimisele. Kuna eekätt paranes just kehvema mäluga eakate sooritusvõime, võiks lõigata elektrilisest stimulatsioonist tema sõnul kõige enam kasu just pärsitud ajutööga inimesed, kelle haigust pole võimalik ravimitega leevendada. Piltlikult võiks võrrelda elektrilist stimulatsiooni vannivette või basseini soola lisamisega, misjärel on kergem veepinnal püsida.