Tartu Ülikooli semiootika doktorandi Eleni Alexandri sõnul on K-pop Lõuna-Koreas toodetud peavoolu popmuusika, mis sulatab kokku erinevad muusikažanrid ja korea traditsioonilise helikeele. "Seda iseloomustavad sünkroonis koreograafia, väga ekstsentriline mood ja ülimalt distsiplineeritud multitalentidest artistid," loetleb ta.

Kuigi Alexandri on K-popi uurinud varemgi ja uudistanud näiteks bändi BTS fännimaailma ülesehitust, kirjeldas ta oma uues artiklis K-poppi kui Korea kultuuri representatsiooni. Ühest küljest on K-pop tema sõnul mitmekihiline tööstuslik toode, mida müüakse rahvusvahelisel turul. Teisest küljest on see aga osa laiemast kultuuriekspordist, mis korea kultuuri kirjeldades püüab ülejäänud maailmaga kõneleda.

Majandust elavdav pehme jõud

"K-pop on ka osa Hallyu'st ehk Korea lainest. Korea laine on põhimõtteliselt Lõuna-Korea nutikas või pehme jõud," ütleb Eleni Alexandri. Sisuliselt on tegu kultuuriekspordiga, sest Hallyu alla mahuvad muusika kõrval ka telesarjad ehk K-draamad, filmid, kosmeetika, toit, videomängud ja tehnoloogiad.

"Päris alguses ehk 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli see lihtsalt plaan, kuidas majandust päästa," märgib doktorant. Nimelt tabas Lõuna-Korea majandust 1997. aastal kriis. Nüüdseks võib Alexandri sõnul aga öelda, et Hallyu on oma algse eesmärgi täitnud ja kordades ületanudki.

Näiteks moodustas kogu Korea laine tulu 2004. aastal Lõuna-Korea majanduse SKT-st umbes 0,2 protsenti ehk veidi alla kahe miljardi USA dollari. Doktorandi sõnul tõusis see panus 2019. aastaks aga üle 12 miljardi USD. "Aastal 2020, mis oli BTS-i karjääri tipphetk, moodustas ainuüksi selle bändi tulu 0,3 protsenti kogu riigi SKT-st," toob ta välja.

Ehkki Korea laine on tema sõnul kahtlemata Lõuna-Koreasse hulganisti raha toonud, näeb ta Hallyu suurimat väärtust hoopis riiklikus brändingus. "See on ligi tõmmanud palju turiste, kes tulid ehk huvist BTS-i, mõne muu K-popi iidoli või K-draama vastu, aga jäid kultuuri ja maa ilu nautima," osutab ta. Teisisõnu on K-pop paljudele välismaalastele värav korea kultuuri juurde. "Statistika näitab, et üha enam välismaalasi tahab ka korea keelt õppida," ütleb Alexandri.

Korea maatriks

Lugejal, kes soovib Korea lainet paremini mõista, soovitab Eleni Alexandri lugeda Sang Young Rhyu raamatut "The Spirit of Korean Development" ("Korea arenguvaim"). Autor esitab seal kümme näidet Korea edulugudest, millest üks on Hallyu. "Ta seletab ära, kuidas Lõuna-Koreast sai nii-öelda Hani jõe ime, kuidas riigi majandus kasvas ja sellest sai arvestatav jõud," loetleb doktorant.

Young Rhyu toob raamatus näiteid ka Lõuna-Korea ettevõtetest nagu Hyundai, Samsung või POSCO. Alexandri sõnul ühendab neid lugusid korealaste uudishimu välismõjude vastu. "Lõpuks edukaks osutunud inimesed uudistasid välismõjusid neid kartmata. Nad püüdsid õpitut omaenda tootmisse põimida, nii et tekiks harmooniline segu välismaisest ja koreapärasest," seletab ta.

Teiseks soovitab ta huvilistel kuulata Sungkyunkwani Ülikooli professor So Jeong Parki veebikursusi. "Tal on oma mõiste, mida ta välja arendab: korea maatriks. See on täpselt see, kuidas korea inimesed võtsid midagi ja muutsid võetu enda omaks," sedastab doktorant. Nad ei kaotanud võõrmõjusid uurides oma nägu, vaid lõid omi elemente lisades midagi uut.

Alexandri argument ongi, et Lõuna-Korea edu võti raskuste üleelamisel on olnud nende kohanemisvõime. "Selle loogika põhjal on K-pop suurepärane representatsioon Korea tegevusest ja suisa selle musternäide," ütleb ta.

K-popi võidukäigus näeb ta sammsammulist pikka plaani, aga ka katse-eksitus meetodi õppetunde. "Esimesena näis toimivat katse ehitada ülejäänud maailmaga suhtluskanal. Nad lisasid selleks muusikasse rohkem välismaiseid ja just ameerikalikke mõjusid," sõnab Alexandri. Näiteks mängisid esimese põlvkonna K-popi bändide nimed nagu Sechs Kies, H.O.T. või g.o.d. ingliskeelsete sõnadega.

Kuni kolmanda põlvkonna alguseni püüdis K-pop endiselt muu maailmaga ühisosa otsida, viidates muusikavideotes näiteks Nirvanale või Stanley Kubricku filmile "Shining". "Nad tahtsid öelda, et me polegi nii erinevad. Võime rääkida teist keelt ja paista veidi ekstsentrilised, aga meil on samad kultuuriviited," selgitab doktorant.

Järgmiseks hakkas K-popi muusikavideotesse ja lauludesse üha enam sugenema traditsioonilisi koreapäraseid elemente. "Viide võis olla tervele muusikastiilile nagu arirangile või siis korea pillidele. BTS-i "Idol" kasutab korea pille ja kogu videoklipp on täis korea tantse," toob Alexandri näiteid. Kuna algselt vaid muusikast huvitunud fännid said siis tuttavaks ka oma iidolite kultuuriga, võibki doktorandi sõnul pidada K-poppi nüüd üleilmseks nähtuseks.

Viimase sammuna rõhutab ta oma töös, et Hallyu ja K-popi edu on juba nii suur, et viitajast on saanud viidatav. "Enam pole K-pop see, kes enese tutvustamiseks ühisosa otsiks, vaid teised kasutavad seda, et popimad olla," võrdleb ta. Nii leiab näiteks Hollywoodi filmidest K-popi fännidest tegelasi. Populaarne arvutimäng League of Legends aga moodustas oma tegelastest virtuaalse K-popi kollektiivi.

Glamuuri varjus nõiaringid

Lõuna-Koreas leidub neidki, kes leiavad, et K-pop läheb vastuollu valitseva konfutsiansmi filosoofia ning koreapärase minimalisltiku ilustandardiga. Eleni Alexandri sõnul jäävad uue trendi suhtes umbusklikuks just vanemad inimesed, kes ei mõista, miks vajab iseseisvaks saanud riik järjekordset võõrmõju. "Umbusku saadab Lõuna-Koreas ka teatav Ameerika-vastane tunne, sest just vanem elanikkond näeb Ameerikas üht põhjust, miks poolsaar on jagatud," seletab ta.

Teisalt nurisevad K-popi kriitikud kuvandi üle, mida žanr oma videotega maailmale edastab. "Neile ei meeldi mulje, et Korea on üks suur lõputu pidu ja kohalik Las Vegas. Nagu poleks Koreal midagi muud pakkuda peale poistebändide ja ilusate poiste," sõnab doktorant. Maksimalistlik glamuur varjutab kriitikute sõnul riigi tegelikud mured nagu tohutu lõhe rikaste ja vaeste vahel.

Küll aga käsitlevad neid muresid mõned K-draamad. Näiteks telesari "SKY Castle" lahkas Lõuna-Korea kolme tippülikooli ja sinna pääsenud rikaste tudengite käitumist. "See on nõiaring, sest kui oled vaene, ei ela sa heas linnaosas. Kui sa seal ei ela, ei pääse sa heasse kooli. Kui sa sinna ei pääse, ei pääse sa ka kolme tippülikooli. Nii ei leia sa ka head tööd, et heas ümbruskonnas elada," loetleb Alexandri. Sama nõiaringi kajastas doktroandi sõnul hästi ka film "Parasiit".

Kuigi osalt jäävad riigi mured rahvusvahelisel areeenil tõesti K-popi glamuuri varju, kaaluvad kultuuriekspordi hüved Alexandri hinnangul siiski kahjud üles. "Juba see, et meil on nende muredest mingigi aimdus, ja et me neist räägime, on minu vaatepunktist Hallyu teene," ütleb ta.

Täiuslik kokkulangevus

Doktorandi sõnul ei saa K-popist ega Korea lainest rääkida ilma selle ajaloolist konteksti teadmata. Oma uuringutes eristas ta Hallyu kujunemisel kolme tegurit. "Esiteks tabas neid 1997. aastal majanduskriis. Lõuna-Koreale oli see väga suur hoop, sest kriisile eelnes neil sünge ajalugu täis okupatsioone ja sõdu," seletab Alexandri.

Alates 108. aastast e.m.a oli Korea poolsaar Hani dünastia võimu all. Aastal 1910 okupeeris poolsaare aga Jaapan, kelle võim sai otsa peale kaotust Teises maailmasõjas. Järgensid Korea sõda ja sõjad demokraatia võidu nimel, sest doktorandi sõnul oli võimul üks diktaator teise järel. Lõuna-Koreast sai demokraatlik riik alles 1987. aastal.

"Sõjad ja okupatsioonid viisid vaesuse ja näljani. Niisiis vajas äsja demokratiseerunud riik mingit plaani, mis nende järsult kriisi sattunud majanduse päästaks," seletab Alexandri. See andiski tema sõnul Korea laine loomiseks ühe tõuke.

Teine tegur oli 1992. aastal kohaliku talendisaate eetris ühe laulu esitanud bänd nimega Seo Taiji and Boys. "Nad laulsid laulu "Nan Arayo"("Ma tean"), mis sai väga ikooniliseks. See oli üks K-popi ajaloo kõrghetki," ütleb Alexandri. Kuigi bändi tabas esituse järel saate ajaloo karmim kriitika, piisas doktorandi sõnul mõnest eetriminutist, et tuua Korea muusikasse värsket õhku.

Paljud musikoloogid peavad bändi Alexandri sõnul esimeseks K-popi grupiks, sest just nemad tõid esimesena pildile kummalise ja pealtnäha vastakate elementide segu. "Neil oli väga sünkrooni viidud koregraafia, mis meenutas N-synci või Backstreet Boysi. Samas nad räppisid ja olid riides oma aja kohta väga naeruväärselt – nii tõmbasid nad hoobilt tähelepanu," kirjeldab ta.

Kolmandaks andis oma panuse Hallyu kujunemisse K-popi isana tuntud muusikaprodutsent Lee Soo-man. Tsensuuri tingimustes 1970. aastatel edutult heavy metal bändi vedanud Soo-man juhtus õpingute tõttu olema 1981. aastal USA-s. Seal oli ta tunnistajaks muusikakanal MTV alguspäevile. "Ta oli kanali uuest stiilist vaimustuses ja mõistis kohe, et midagi sellist peab ta ka Lõuna-Koreasse tooma. Kodumaal tahtis ta seda traditsiooniliste elementidega segada ja siis uues kuues esitada," sõnab Alexandri.

Kui Lõuna-Korea 1987. aastal demokraatlikuks sai, rajaski Lee Soo-man oma plaadifirma. "Tema nägemus kultuuriekspordist kombineeriti vajadusega majandust elavdada ja Seo Taiji and Boys'i stiilis värskete ideedega," osutab doktorant erinevate asjaolude hästiajastatud kokkulangevusele.

Nüüdseks üleilmseks paisunud fenomeni kohta kuuleb Alexandri sõnul taas märkusi, et paljud bändid naasevad jälle inglise keeles laulmise juurde. "Ma küll ei saa seda tõestada, aga oma uurimistöö põhjal oletan, et tegu võib olla järjekordse viidete ringiga. Nad tahavad jälle oma mõju suurendada," arutleb ta. Kuigi K-pop on juba imbunud Ameerika edetabelitesse, sihib Korea kultuuritööstus doktorandi sõnul veelgi kõrgemale. "Arvan, et lõpuks tahavad Hallyu ja K-popi plaadifirmad olla järgmine Hollywood," ennustab ta.

Eleni Alexandri kirjutab oma uuringust ajakirjas International Journal of Marketing Semiotics.