Kui lugeda leivapakendi etiketti, siis üha enam märkab koostisosade nimekirjas erinevaid stabilisaatoreid ja emulgaatoreid. Neid kasutatakse seepärast, et leib oleks pehme, õhuline ja ilus. Küll aga ei ole need koostisosad hädavajalikud. Leiva tegemiseks piisaks vaid jahust, veest ja juuretisest – kõik ülejäänu on Adambergi sõnul maitse asi. 

Toiduainetehnoloog rääkis, et loomkatsete põhjal võivad emulgaatorid ja stabilisaatorid põhjustada põletikke ning kergitada kehakaalu. "Samas on selge, et inimese peal on seda väga raske tõestada. Seetõttu on kõige lihtsam mitte süüa taoliste koostisosadega tooteid," ütles ta. 

Kuidas stabilisaatorid, emulgaatorid ja erinevad e-ained inimestele nende pikaajalisel tarvitamisel mõjuvad, pole praeguseni teada. "See ongi krooniliste haiguste üks põhjus – me ei tea neid seoseid. Küll aga teame, et viimase 70 aasta jooksul on meie elus väga palju muutunud. Üks nendest on toit, mis on läinud rafineeritumaks ehk seda puhastatakse, ta peab kauem säilima, on rohkem töödeldud. Lisaks elustiil: liigume vähem, istume rohkem arvutis, tarbime rohkem ravimeid. See kõik annab kokku krooniliste haiguste tekke. Kui suur on osakaal lisaainetel, seda on raske öelda," lausus ta. 

Kui kodus leiba teha, siis sageli tuleb leib üsna hele. Poes müüdav leib on aga sageli seevastu tumepruun. Adamberg selgitas, et vanasti  pandi leiba tehes ahju suured kahekilosed pätsid. Kuna nende küpsemine võttis aega, tekkis leivale tume koorik. Leivasisu oli aga ikkagi hallikaspruun. Leiva värvus sõltub ka sellest, kui palju on lisatud sinna röstitud linnaseid. "Tänapäeval lisatakse muidugi siirupit ehk karamelli, mis tähendab, et need päris mustad leivad ei olegi tegelikult tervisetooted," rääkis ta. 

Kui vaadata pakendi pealt leiva suhkrusisaldust, siis 100 grammi seest võib leida isegi 7,5 grammi suhkrut. Adamberg selgitas, et suhkrut lisatakse maitse pärast. "Kui haputaignast leiba süüa, kuhu ei ole lisatud suhkrut, siis tänapäeva inimese jaoks võib see olla ebameeldivalt hapu. Pigem võiks seal olla neli-viis protsenti suhkrut, siis on ta söödavam." Ta tõi näite, et üks kompvekk kaalub viis grammi. Seega võiks pigem süüa päevas 200 grammi leiba ja jätta kaks kommi söömata.

Adamberg ütles, et poes hinna järgi leiba valida ei tasu. Hinna määravad erinevad lisaained, mida leivale lisatakse.  Küll aga tasuks vaadata koostisosade nimekirja pikkust: see peab olema lühike. "Kui paki peal on kirjas võõras nimi, mida koduriiulist ei leia, siis võiks seda sisaldava toote jätta riiulisse," sõnas ta.