Eesti ja Rootsi teadlaste uuringus võeti vaatluse alla kolm peamist tahku. Oluliseks peeti nii seda, mis vanuseni saavad vanemad oma laste terviseandmeid vaadata kui ka seda, mis vanuses saavad alaealised juurdepääsu omaenda terviseandmetele. Viimaks võeti vaatluse alla, millised on andmetele juurdepääsu piiramise ja laiendamise võimalused.

Riikide ühisnimetajana said kõigis riikides lapsevanemad automaatse juurdepääsu oma laste terviseandmetele lapse sündides. Vanusepiirangud selle kehtivuse lõppemisel olid aga erinevad. Nii kadus Norras vanemal juurdepääs oma lapse andmetele alates lapse 12., Rootsis aga 13. eluaastast. Eestis ja Soomes juhtus see aga alles lapse 18-aastaseks saamisel.

Seega on Eesti lapsevanematel e-terviseandmetele ligipääs märksa pikemat aega ja seeläbi ka laste tervise kohta parem ülevaade.

Soomes on lisaks kasutusel juhtumipõhine lähenemine. Kui laps on üle kümne aasta vanune, on tervishoiutöötajal võimalik otsustada, kas lapsel on võimekus ise oma ravi osas otsuseid teha või mitte. Sellest lähtuvalt saab vanema juurdepääsu andmetele erineval viisilka tagada või piirata.

Soome ja Eesti on valinud teise tee

Noor saab oma elektroonilistele terviseandmetele ligipääsu Norras ja Rootsis 16-aastaseks saades. Eestis ja Soomes aga vanuse alammäära ei ole ja juurdepääs on võimalik ükskõik mis vanuses. Seda vähemalt juhul kui lapsel või noorukil on olemas ID-kaart. Norra kõrvale jättes saavad noored kõigis riikides taotleda vanema juurdepääsu piiramist oma terviseandmetele. Eestis on see võimalik alates noore 14. aastaseks saamisest.

Norra ja Rootsi näitel võib märgata, et andmetele ligipääsu puhul jääb mõne aasta pikkune vahemik, kus terviseandmetele ei pääse ligi ei vanem ega laps ise. See ilmestab, milliseid väljakutseid võivad liigselt piiravad regulatsioonid omakorda tekitada.

Eelnevalt on kahest USA uuringust selgunud, et noored räägivad arstidele oma muredest harvem, kui nad pole andmete konfidentsiaalsuses kindlad. Näiteks ei pruugi noored soovida rääkida oma seksuaalkogemustest ning alkoholi või narkootikumide kuritarvitamisest, aga ka n-ö ühiskonnas häbimärgistatud haigustest, nagu ärevus või depressioon.

Kokkuvõtvalt saab seega uuringust järeldada, et riigiti on kogemused ja lähenemised erinevad. Norral ja Rootsil on mõnevõrra sarnased lähenemised, kuid Eestil ja Soomel esineb erinevusi.

Vanemate, laste ja noorukite juurdepääsu osas elektrooniliste terviseandmete regulatsioonide edendamiseks on autorite sõnul vajalik edasine uurimistöö, et lõpptulemusena suurendada turvalisust ja kvaliteeti ning tagada võrdsed õigused ravile.

Võrdlevat uuringut kirjeldas Barbara Haage kolleegidega raamatus Challenges of Trustable AI and Added-Value on Health.