"Elame info ja võimaluste ülekülluse ajastul. Inimene on nagu ahv apelsinisalus, kes tahab võimalikult palju kokku rabada ja kardab samas, et jääb ikkagi millestki olulisest ilma," kommenteeris Lepik.

Ta lisas, et sotsiaalse aja kiirenemine väljendub kõigepealt info edastamise kiirenemises. "Teiseks kiireneb uute teadmiste produtseerimine ning kolmandaks ka elutempo, sest inimestel on tunne, et elu tuleb elada täiel rinnal, aina rohkem tarbida ja saavutada," märkis lektor.

Selleks, et uurida, kuidas muuseumi- ja raamatukogutöötajad kiirenevas ajas oma tööde planeerimise ja ajakasutusega toime tulevad, viis uurija Eestis ja Rootsis läbi 34 süvaintervjuud. "Infotöötajatena tajusid nad iseäranis teravalt nii-öelda kohesuse survet, mis tähendab, et kõikidele kirjadele ja päringutele tuleks justkui võimalikult kiiresti reageerida," rääkis Lepik. 

Samuti on muuseumi- ja raamatukogutöötajate tööpäevas sagedased katkestused, mille tõttu tuleb pidevalt ja kiiresti ühelt ülesandelt teisele ümber lülituda ehk rööptegutseda. Aja leidmine rahulikuks süvenemiseks võib seetõttu olla teinekord üsna keeruline. 

Uued trendid tähendavad uusi tööülesandeid

Nii muuseumides kui ka raamatukogudes on töötajate õlgadele pandud ülesannete hulk viimastel aastakümnetel aina kasvanud ja mitmekesistunud. "Kuni 1980. aastateni toimisid raamatukogud ja muuseumid "teadmiste templitena", väärikate kultuuriasutusena, kus külastaja pidi saama ülevaate inimkonna arengu ja progressi loost. Seejärel hakkas järjest enam rolli mängima turumajanduslik mõtlemine. Üheksakümnendate aastate teises pooles jõudsid need tuuled ka Eestisse, kuigi siinsed raamatukoguhoidjad olid turundusliku mõtteviisi suhtes algul pigem üsna ettevaatlikud," selgitas Lepik

Ta lisas, et nüüdseks on turundamine nii muuseumides kui ka raamatukogudes muutunud tavapäraseks, sest Eestis peavad muuseumid majandamiseks mingis ulatuses omatulu teenima: "Kogude hoidjad ei pea ainult oma kogu hoidma, vaid suutma ka seda ühiskonnale tutvustada, mis omakorda eeldab eri osapooltega suhtlemist."

Samamoodi on turundamise põhimõtted käibel raamatukogudes. Isegi kui külastajatele raha eest teenust tingimata ei pakuta, planeeritakse ja kommunikeeritakse nende võtete abil näiteks erinevaid sündmusi. Nii on muuseumides ja raamatukogudes tavaliseks saanud projektide kirjutamine. "Projektide tegelemine toob omakorda kaasa täiendava arvemajanduse, mis on samuti lisatöö," rääkis Lepik.

Osaluskultuuri levik

Lektor märkis, et lisaks turundamisele ja kommunikeerimisele ootavad tänapäeva raamatukoguhoidjad ja muuseumitöötajad võimaluse korral külastajaid ka kultuuris aktiivselt osalema. "Osaluskultuur on väga mitmepalgeline! See seisneb inimeste käest näiteks lugude ja infokillukeste kogumises, et infosüsteemis olevat teavet kultuuripärandi kohta täiendada. See võib tähendada esemete laenamist saabuva näituse tarbeks, kusjuures muuseumitöötajad ütlevad, et esemega sama oluline on asjaga seotud lugu, mida näitusel tutvustada," rääkis Lepik, kes on osaluskultuuri teemaga tegelenud tosina aasta jagu, oma doktoritööst peale.  

Eestis leidub muuseume, kus juba aastaid on mõne ajutise näituse tegemine usaldatud oma ala fännidele, kes ise muuseumis ei tööta. Muuseumi töötajad toetavad sel juhul neid entusiaste. "Raamatukogudest on aga just tänavu, raamatukogude aastal, terve hulk raamatukoguhoidjaid asunud õppima avatud dialoogi meetodit, mille abil oma kogukonna liikmetega üheskoos erinevaid probleeme lahendada," lisas Lepik.

Uurija tuletas meelde, et raamatukoguhoidjad ja muuseumitöötajad on ennekõike infotöötajad, kelle igapäevatööl lasub märkimisväärne vastutus: "Kui nad sisestavad midagi andmebaasidesse, siis see sisu peab oleme korrektne ja kasutatav ka näiteks viiekümne aasta pärast. Kui nad saadavad välja e-kirja, siis ka see peab olema korrektne ja sõbralik, sest väga oluline on raamatukogu või muuseumi kasutajaga häid suhteid hoida." 

Lõokesed ja öökullid

Suurenenud koormuse tingimustes on raamatukogu- ja muuseumitöötajate töös seega üks tõsisemaid mõttekohti ajanappus. "Siin on oluline juhtide roll, aga samuti on tähtis, et inimese enda ambitsioonid ja eesmärgid oleks mõistlikkuse piires, sest vastasel korral teevad inimesed endale ise haiget," märkis Lepik.

Üks viis töökvaliteedi tõstmiseks on ajas ja ruumis distantseerumine. "Näiteks võib minna tööle väljaspoole tuumiktunde ehk siis, kui sagimist on töökohal vähem. Sellise paindlikkuse võimaldamine on paljuski ka juhi teha, sest paljud juhid soovivad, et tööd tehtaks kindlatel kellaaegadel ja just kohapeal asutuses," selgitas Lepik.

Millal keegi hästi töötab või kuidas oma aega planeerib, on Lepiku sõnul individuaalne ja kõigile sobivat retsepti ta välja pakkuda ei soovi. "Kas inimesele sobib varahommikul lõokese kombel tegutsema hakata või öökullina öösel töötada, seda peab igaüks ise enda puhul välja selgitama," arutles ta.

Ta lisas, et rahuliku töötegemise jaoks ajaliste puhvrite tekitamine on delikaatne oskus, kus kõik võtted ei pruugi ühtmoodi toimida: "Üks inimene näiteks oli endale punase lipukese laua peale pannud, mis pidi signaliseerima, et ta ei ole kättesaadav. Kolleegidele see väga ei meeldinud."

Meeldivama töökogemuse saavutamiseks soovitas Lepik läbi mõelda ka meediatarbimise mustrid. "Kui iga tunni või kahe tagant kõik maailmas toimivad õudused endale uuesti meelde tuletada, siis head enesetunnet see kindlasti ei loo. Tähelepanelik tuleks olla, et uudiseid ei vaadataks vahetult pärast ärkamist ja enne uinumist, mil mõte ei ole kuigi terav ja võib tähendada, et inimene on ka valeuudistele vastuvõtlikum," selgitas Lepik.

Uurimus ilmus kogumikus Information Literacy in a Post-Truth Era.