Nüüd on Briti ja Ameerika teadlased välja tulnud uue seletusega, miks see nii on. Nagu arvata võib, on põhjus kahe gaashiiglase koostise erinevuses.

Uraan ja Neptuun on kauged planeedid ja neid on kosmoseaparaatidega lähemalt uuritud palju vähem kui näiteks Marssi või Jupiteri.

Ainsad sondid, mis neist mööda on tuhisenud, on olnud Voyager 1 ja 2 juba enam kui 30 aastat tagasi. Seetõttu on infot neist planeetidest teadlaste käsutuses suhteliselt vähe.

Patrick Irwin Inglismaalt Oxfordi Ülikoolist ja ta kolleegid ongi nüüd üles otsinud Voyageride kogutud andmed ning vaadanud sinna kõrvale ka maapealsete teleskoopide ja kosmoseteleskoobiga Hubble saadud andmeid.

Andmete alusel on nad koostanud mõlema planeedi kohta mudeli, mis kirjeldab, mis nende planeetide paksus atmosfääris võiks tõenäoliselt toimuda.

Mudelid osutavad, et Uraanil ja Neptuunil valitseb atmosfääris enam-vähem ühesugune rõhk, mõlema atmosfäär sisaldab ka rohkesti vesiniksulfiidi ja jääterakesi.

Atmosfääri hõredam ülakiht on mõlemal planeedil pilvevinene. Teadlaste sõnul tekib vinet metaanist, mida alumistest kihtidest tõuseb ja ülakihis kondenseerub.

Kondensatsioonituumade külge koguneb siis mitmesugust ainest; nii tekivad helbed, mis langevad alla; allpool nad lagunevad, nende aine tõuseb aga uuesti üles pilvi moodustama.

Muu hulgas ilmnes mudelist seegi, et Uraani atmosfäär on mõnevõrra tihedam kui Neptuuni oma. Aga kuna metaan peegeldab sinist valgust, siis ongi Uraan, kust seda rohkem peegeldub, heledam kui Neptuun.

Oma mudeldustulemused on Irwin ja kolleegid üles pannud eelretsenseerimata võrguvaramusse arXiv.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.