Maa ja Veenus sarnanevad teineteisega massilt, tiheduselt ja laias laastus ka kauguselt Päikesest. Atmosfäär on Veenusel siiski hoopis teistsugune. Samuti ei liigu, nii palju kui teada, sealne maakoor ehk puudub laamtektoonika.

Kaks Ameerika planeediteadlast väidab, et kahe ühesuguse planeedi suured erinevused võivad pärineda arengujärgust üsna tekke järel. Toona pommitasid neid mõlemaid rohkesti muud noores Päikesesüsteemis saginud kosmosekivid ja taevakehad.

Simone Marchi ja Raluca Rufu Texases San Antonios asuvast Southwesti Teadusinstituudist väidavad, et Veenuse pihta lendasid suured kivikamakad ja planetesimaalid sel ajajärgul keskmiselt suurema kiirusega kui Maa pihta.

Vähemalt veerand neist kehadest tabas nende sõnul planeeti kiirusel 30 kilomeetrit sekundis või rohkem.

Marchi ütles New Orleansis Ameerika Geoloogialiidu konverentsil peetud ettekandes, et kui planeediga põrkunud keha läbimõõt oli mõnisada kilomeetrit, nagu tollal, 4–4,5 miljardit aastat tagasi ette võis tulla, siis mõjutas põrge ka planeedi süvasisemust, rääkimata pinnast ja atmosfäärist.

Marchi ja Rufu uuringust ilmnes, et suurte ja hoogsate kokkupõrgete toimel tuli Veenusel keskmistel sügavustel ehk vahevöös aine sulamist ette kaks korda rohkem kui Maal. Mõnigi kord võis Veenusel terve vahevöö üles sulada.

Iga suurem kokkupõrge andis planeedi arengule tagasilöögi. Muutus mineraalne koostis, atmosfäär pühiti ilmaruumi laiali ja sulakivimeist lendunud gaasidest moodustus uus atmosfäär.

Kuna Veenusel olid need häiringud tugevamad kui Maal, suunduski selle planeedi areng meie omaga võrreldes üsna teistsugusele teele.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.