Täpsemalt käsitlesime ajakirjas Problems of Post Communism ilmunud artiklis perioodi 1999–2016, kus Reformierakond (RE) kandis eri võimuliitudes katkematult valitsusvastutust, kukkudes opositsiooni alles peale Keskerakonnas toimunud võimupööret 2016. aastal. Nii pikk võimuloleku periood, nagu Reformierakonna puhul, on Ida-Euroopa noortes demokraatiates erandlik.

Oravaparteiga on võrreldav ehk vaid Sloveenia Liberaaldemokraatlik Partei (LDS), mis valitses katkematult 1992–2004. Reformierakonna edufenomeni mõistmiseks seda Sloveenia sõsarparteiga võrdlesimegi.

Esialgu võib Eestit ja Sloveeniat vaadates tunduda paradoksaalsena, et pikaajalised võimuparteid tõusid omal ajal esile just kõige eesrindlikumates postkommunistlikes demokraatiates, mitte aga näiteks Poolas ja Ungaris. Lähemalt uurides pole aga vanades demokraatiateski pikaajaliste võimuerakondade fenomen sugugi võõras. Saksamaal, Jaapanis, Luksemburgis ja ka Itaalias enne 1993. aastat on olnud üliedukaid dominantseid parteisid, mis on valitsusvastutust kandnud lausa mitmeid kümnendeid järjest.

Poliitikateadlased ei oska siiani anda ühest vastust, miks suudab osa parteisid isegi demokraatia tingimustes (nii peaministriparteidena kui ka väiksemate koalitsioonipartneritena) järjepanu võimul püsida, samas kui enamik erakondi saab valitsusvastutust kanda vaid episoodiliselt.

Seni on esile tõstetud valimissüsteemi mõju, väites, et pikaajalised võimuerakonnad tõusevad esile just majoritaarse süsteemiga riikides. Meie analüüs näitab aga uudsena, et seesugused parteid võivad edukalt õilmitseda ka proportsionaalse valimisüsteemi tingimustes ning uutes demokraatiates, kus parteisüsteemid on võrdlemisi killustunud ja ebastabiilsed.

Tsentrikaart

Milles siis seisnes Reformierakonna ja LDS-i edu saladus? Meie analüüsist ilmneb, et mõlemad parteid kasutasid oskuslikult ära olukorda, kus erakonnasüsteem oli ideoloogiliselt tasakaalust väljas (Eestis paremale ja Sloveenias vasemale kaldu). Käies end välja kõigile sobiva tsentrijõuna  saavutasid nad olukorra, kus LDS-i ja RE-d välistades ei olnud võimalik valitsusliite moodustada. 

Lisaks olid mõlemad parteid suurepärased narratiivide sepitsejad, suutes vastavates riikides kehtestada oma ideoloogilise hegemoonia: LDS oli Sloveenias eduka vasakliberaalse üleminekumudeli arhitekt, RE aga sidus omavahel oskuslikult kokku turuliberalismi ja rahvusluse. 

Lõhestajad vs. sillaehitajad

Ometi ilmnes kahe erakonna strateegiates olulisi erinevusi. Kuna LDS tegutses Sloveenias 1990. aastatel, siis ei pannud nad erilist rõhku organisatsiooni ülesehitamisele, vaid nende edu põhines suuresti karismaatilisel liidril Janez Drnovšekil.

Reformierakond aga panustas just organisatsiooni arendamisse, mis võimaldas neil hiljem üle elada ka vähemvõimekad liidrid ja raskemad ajad. Seevastu LDS hakkas peale suuremaid kriise ja väljakutseid 2000. aastate keskel murenema ja on praegu taandunud tähtsusetuks parlamendiväliseks parteiks. 

Teine oluline erinevus oli selles, kuidas mõlemad erakonnad kasutasid ühiskondlikke lõhesid. Kui LDS Sloveenias püüdis laiapõhjalisi koalitsioone moodustades lõhesid ületada ja positsioneerida end osava ühiskondliku lepitajana, siis Reformierakond valas just vastupidi õli tulle ja püüdis Eestis rahvuslõhet võimalikult aktuaalsena hoida.

See võimaldas neil sisuliselt välistada populaarsuselt teist positsiooni hoidva Keskerakonna ja olla 17 aastat järjest kõikide valitsusliitude moodustamisel nn kingmaker.

Reformierakonna teine tulek?

Lõpetuseks võiks küsida, kas Reformierakond suudaks seda jälle ehk kas peale lühikest pausi võiks erakond taas muutuda parteiks, milleta ei saa Eestis moodustada ühtegi valitsusliitu. Eesti parteipoliitika allhoovused on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Reformierakond näib kaotavat oma liidripositsiooni ja on taandumas üheks juhtjõuks teiste seas.

Veelgi olulisem on see, et RE-l pole enam ühiskonda laiemalt kõnetavat suurt narratiivi, millega oma domineerivat positsiooni põlistada. EKRE tulek on Eesti poliitika põhikonfliktide telgi oluliselt muutnud: rahvuslõhe asemel kujundavad poliitkonkurentsi järjest enam väärtuste ja globaliseerumisega seonduvad debatid.

Reformierakonnal oleks šanss juhul, kui EKRE vastu kehtestatakse samasugune kompromissitu välistamisstrateegia, nagu kehtis omal ajal Savisaare juhitud Keskerakonna puhul. Praegu aga näib, et nn cordon sanitaire'i EKRE puhul süsteemselt rakendata ei soovita. Isegi kui seda soovitaks, näib Keskerakond olevat hetkel siinkohal isegi paremas kohas kui Reformierakond, võtmaks üle pikaajalise võimuerakonna tiitli.

Teadusartikkel on kättesaadav siit.