X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kitšmuusika kasvatas laulva revolutsiooni ajal ühtekuuluvustunnet

Kitšilike laulude võime mõjutada poliitilisi sündmusi muudab laulva revolutsiooni unikaalseks.
Kitšilike laulude võime mõjutada poliitilisi sündmusi muudab laulva revolutsiooni unikaalseks. Autor/allikas: Tõnu Talivee

Laulva revolutsiooni ajal ehk ajaperioodil 1987–1991 mängisid Eesti vabaduspüüdluste juures olulist rolli rahvuslikku eneseteadvust turgutavad laulud. Isamaalisi tundeid tekitavad laulud ilmestavad, kuivõrd oluline roll võib olla tänapäevases vaates kitšilikuks liigituval muusikal ühiskondlike muutuste kujundamisel.

"Tahtsime pakkuda uue vaatenurga laulva revolutsiooni mõtestamiseks, näidates, kuidas sentimentaalsust ja emotsionaalsust rõhutav muusika suutis luua ühtsustunnet ning inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsema panna," märkis uurimuse üks autor Eret Talviste, Tartu Ülikooli kaasaegse ingliskeelse kirjanduse teadur.

Algul räägiti kitšist kujutavas kunstis, kus see viitas pseudokunstile. Nüüd kasutatakse mõistet ka teistest valdkondades, sealhulgas muusikas. "Kui kitšil oli varem negatiivne tähendus, siis viimasel paarikümnel aastal on hakatud nägema selle positiivset rolli," kommenteeris uurimuse kaasautor Max Ryynänen, Aalto Ülikooli visuaalkultuuri lektor.

Laulvale revolutsiooni näitel rõhutasid uurijad, et kitšlikust muusikast ei pea rääkima halvustavalt. "Tahtsime ületada eristuse kõrgkultuuri ja madalama kultuuri vahel. Samuti on oluline, et muusika puhul loeb väga palju esitus: mõnda versiooni võib pidada kitšilikuks, teist aga mitte, niisiis ei ole olulised ainult laulude sõnad, mida analüüsisime, vaid ka see, kuidas neid sõnu esitati," rääkisid Talviste ja Ryynänen.

Laulva revolutsiooni aegsed laulud kõnetasid laiemat publikut ja neid oli kerge mõista. Laulud lõid afektiivseid ehk emotsionaalseid ja tunnetuslikke sidemeid, mis meenutasid ja rõhutasid ühiselt läbielatud kogemusi. "Toetudes rahvuslikele ideedele ja ideaalidele vabadusest, tekitasid laulud arusaama, et rahvuslik iseseisvus on võimalik," märkis Talviste.

Konkreetsemat vaatlesid uurijad Alo Mattiiseni viit isamaalist laulu. Eret Talviste märkis, et näiteks Lydia Koidula luuletusel põhinev laul "Sind surmani" väljendab igatsust kodumaa järele ja paneb küsima, kas 19. sajandi ärkamisperioodi ideaalid aitavad uuesti vabaks saada. "Teised laulud, näiteks "Isamaa ilu hoieldes", on vähem nostalgilised, rõhutades kontrolli haaramist ja tuleviku poole liikumist," märkis ta.

Max Ryynänen lisas, et kitšilike laulude võime mõjutada poliitilisi sündmusi muudab laulva revolutsiooni unikaalseks, sest selliseid näiteid mujalt maailmast on raske leida. Samas loodavad autorid, et nende uurimuse tuules mõtlevad ka teised teadlased näidetele, kus populaarse kunsti vormid on saanud oluliseks just revolutsioonilistel aegadel.

Laiemalt aitab uurimus mõtestada, milliste vahenditega on võimalik rahvuslikku enesepilti kujundada jätkuvalt ka tänapäeval. "Oluline on tunnistada, et meie kuuluvustunne on emotsioonipõhine. Ühelt poolt on tore, et see nii on, teiselt poolt võiksime jääda kriitiliseks, küsides, miks me neid emotsioone tunneme ja kust nad tulevad," rääkis Talviste.

Uurimus ilmub ajakirjas Journal of Baltic Studies oodatavalt 2022. aasta lõpus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: