Treeningfilosoofia esimeses faasis rõhutati loomulikku liikumist, mis tähendas, et kes tahtis kiiremini joosta, pidi hoolega jooksma, kes aga raskusi tõsta, pidi ohtralt tõsteharjutusi tegema. Eelmise sajandi teises pooles sai aga valdavaks nii-nimetatud Schwarzeneggeri ideaal, mis seadis eesmärgiks lihasmassi suurendamise.

"Hakati tegelema üksikute isoleeritud kehaosadega, mille tagajärg oli see, et tihtipeale viidi oma liigutus paigast välja ja tekkis üksjagu palju traumasid. Siis saadi aru, et olulised ei ole niivõrd ükskikud jõunäitajaid, kuivõrd see, et sportlane suudab tema spordialale olulised tervikliigutused võimalikult edukalt ära teha. Sedalaadi funktsionaalsusele keskenduv lähenemine tuli tagasi sajandivahetuse paiku," kommenteeris Port.

Professor lisas, et tervikliigutusele keskendumine tähendab mõtteviisi muutust, mis põhineb resultatiivsusel, mitte aga jõu- ja kiirusnäitajate maksimeerimisel. "Seda võiks võrrelda orkestriga. Kui trummar hakkab ühel hetkel oma asja ajama, siis terviku kokkukõla on mittefunktsionaalne. Näiteks tennisemängija mitte ainult ei servi, vaid jookseb paremale ja vasakule, edasi-tagasi, lööb eest- ja tagantkäega," selgitas Port.

Funktsionaalne treening annab muu hulgas treenijale tagasisidet tema keha võimekuse kohta. "Mulle meeldib sellega seoses näide Ameerika füsioterapeutist, kes ütles, et tema teeb varbajoogat. Ta proovis suure varbaga ringe teha ja tuli välja, et ei saanud. Varbaringide jaoks on lihased olemas, aga me ei kasuta neid, sest varbad on kogu aeg kinga sees. Samamoodi, kui me oleme harjunud päev otsa istuma, siis mingisugused lihased jäävad paratamatult nõrgemaks," rääkis Port.  

Ühiskond liigub pikaealisuse poole ja põhiline osa heaolust on seotud keha aktiivse kasutamisega. "Oluline on mõista, et treenimine ei ole ainult sportlastele või noortele. Meil on vaja liikumisvõimet ja seda toetavad teatud harjutused, mida saab omaette kodus teha.

"Funktsionaalne treening" on ühiskonnale laiemalt mõeldud ja see sisaldab mitmeid juhendeid ja harjutuskavasid," rääkis Port. Ta lisas, et näiteks Skandinaavias, kus harrastatakse liikumist oluliselt rohkem, ei seostu liikumine spordi, vaid heaolu, tervise ja sotsiaalsete kontaktidega. Samas on eestlased kehaliselt aktiivsemad kui nii mõnegi rikkama Euroopa riigi elanikud.

Port rõhutas, et keha on elus materjal, kus iga elusrakk vajab energiat ja ressurssi. Juhul kui seda ei kasutata, need rakud kaovad. "Vanemad inimesed muutuvadki väiksemaks. Kui struktuurset materjali on vähem, siis ka funktsionaalne võimekus kahaneb. Järelikult on vaja rakkudele meelde tuletada, et neid on vaja. See eeldab mitmekesist ja regulaarset treenimist," arutles Port.

Maailma Terviseorganisatsiooni viimaste soovituste järgi piisab sellest, kui inimene liigutab kasvõi paari minuti kaupa. "Oluline on endaga kokku leppida, milliseid harjutusi teha ja siis teha seda regulaarselt. Kui keha on suuteline midagi tegema, siis ta teeb seda natuke rohkem. Seega läheb kolm-neli nädalat ja keha ütleb, et ma saan natuke rohkemaga hakkama," rääkis Port.

Professor märkis, et istuv eluviis on oluline riskitegur, mida saab maandada teadliku liikumisrutiiniga. "Me tahame üha rohkem asju võimalikult passiivselt teoks teha. Istumisega kaasneb terve hulk ainevahetuslike protsesse, muuhulgas kasvab trombioht. Oluline on istumist tükeldada ja vaheldada seda kõndimise ja sirutustega. Regulaarne lühiajaline liigutamine tõstab ka vaimset töövõimet," rääkis Port.