Kui ma kaevan naabrimehest sügavama kraavi, kas ma olen siis temast tugevam? Kui jahin metsa all põtra külapoistest kauem, kas minust saab küla kõige vastupidavam jooksumees? Paraku nii lihtne see kõik pole. Liigne treening viib ülekoormuseni, vähene treening ei taga organismis piisavat ärritust ning ei ole arendav.

Eelpool kirjeldatu on kõik seotud treeningute jälgimisega välise treeningkoormuse abil – jahtimisele kulunud aeg ehk treeningu kestus või kaevatud labidatäite arv ehk tõstetud raskused. Küll aga tegelik sportlik sooritusvõime sõltub indiviidi kohastumusest treeningule, mistõttu on oluline jälgida ka füsioloogilist reaktsiooni. Selleks tuleb mängu sisemine treeningkoormus.

Sisemine treeningkoormus võtab arvesse muutuseid inimese organismis – muutub verepilt, suureneb hapnikutarbimise vajadus, intensiivistub südame löögisagedus. Kui esimest kahte on keeruline igapäevaselt jälgida, siis südame löögisageduse seire treeningu ajal on meeletult lihtne. Samas, seda mõjutavad jällegi teised välised tegurid – temperatuur, väsimus, toitumine.

Kuidas aga oleks hinnata sisemist treeningkoormust läbi subjektiivse hinnangu? Sportlane hindab treeningul tekkinud väsimust 10-palli skaalal, mis omakorda korrutatakse läbi treeningkestusega minutites. Näiteks jooksumehe 100-minutiline treening, hinnanguga "raske" ehk "number 5" annab treeningkoormuseks 500 ühikut. Niimoodi numbrite abil treeninguid planeerida on oluliselt lihtsam. Kas sellest lihtsast viisist on aga ka päriselt kasu?

Tõhususe tõstmiseks nuputasid Tartu Ülikooli sporditeadlased välja treeningute kategoriseerimise kergeks, keskmiseks ning raskeks. Kasvavate koormustega töövõime testide aeroobne ning anaeroobne lävi võrdsustati 10-palli skaala hinnanguga sel konkreetsel hetkel. Näiteks kui ujuja hindas aeroobsel lävel pingutust numbriga 4 ning anaeroobsel lävel numbriga 7, siis vastavalt sellele kategoriseeriti ka edasised treeningud. Treening, mis sai hindeks 1–4 jaotati kergeks, hinnanguga 5–6 keskmiseks ja hinnanguga 7 või enam raskeks.

Kusjuures edasised uuringud leidsid, et subjektiivselt rasketeks hinnatud treeningud tõid kaasa ka võistlustulemuse paranemise. Laagritingimustes sõudjatel läbi viidud uuringu puhul aga märgati, et kui võrrelda südame löögisagedust ning subjektiivset hinnangut ja seejärel omakorda treeninguid kategoriseerida, andis raskusastmetest oluliselt adekvaatsema pildi justnimelt subjektiivse hinnangu jälgimine.

Need samad Tartu Ülikooli sporditeadlased veel täna teadaolevalt miljonärid pole, kuid oskuslikumale treeningute planeerimisele on nad küll kümne sammu võrra lähemale jõudnud. Eesmärk pole mitte kõige sügavamat kraavi kaevata, vaid on oluline subjektiivselt hinnata, kui raske see treening oli. Seejärel juba teha analüüs ning leida enda jaoks see kõige sobivam treeningkoormus ja kergete, keskmiste ning raskete treeningute vahekord.

Rasmus Pind on Tartu Ülikooli liikumis- ja sporditeaduste doktorant. Loeng valmis konkursi "Teadus 3 minutiga" ülikooli eelvoorus.