Kui puu on istutatud majale väga lähedale, siis võivad tema juured vundamendiga kokku puutuda küll. Nende kaudu aga heli ei levi. Kui varem kääksumist tuppa kostnud pole ja nüüd on, siis võib süüdlast otsida hoopis võrast. Tõenäoliselt on mõned suuremad oksad ära kuivanud ja sügistuules hõõrduvad need omavahel nii tugevalt kokku, et tekib piisavalt tugev heli, mis suudab maja seinast läbi tungida, arvab Tuulik.

Ta toob ka välja, et kuuse juurestik on üsna pinnapealne ega hargne tüvest kaugele, mistõttu suurema tormiga võib puu ümber kukkuda: "Üldjuhul on nii, et niisama lai kui puu ise, on ka tema juurestik. Ka metsas tormiga maha murtud kuuskede puhul on näha seda iseloomulikku latakat."

Kui omanik kardab, et puu on mingil viisil ohtlik, tuleks kutsuda kohale arborist. Niisama silmaga hindamisel ei pruugi aru saada, kas tegemist on elujõulise isendiga või mitte ning kas turvalisuse tagamiseks oleks tarvis näiteks mõningaid oksi eemaldada. Ent ka see pole just täppisteadus: "Tihti on ka nii, et välisel hindamisel väärtuslikuks hinnatud puu osutub seest kuivanuks või mädaks, just nagu inimestegagi võib olla: väljast võib näha välja ilus, aga seest on puha ussitanud," muigab Tuulik.

Kui kaugele majast oleks mõistlik puid istutada? Vähemalt viis meetrit peaks nende vahele ruumi jääma, et puu ja maja vahelt käiks õhk korralikult läbi. Kui on teada, et puu kasvatab väga laia võra, siis tasuks istutuskoht majast veelgi kaugemale planeerida. "Kui puuoksad hakkavad ühel hetkel vastu maja kasvama, siis on see kahelt poolt halb. Kui puu peksab okstega vastu seina või katust, teeb ta endale haiget. Ja teiselt poolt, kui puu peksab okstega vastu seina või katust, siis kannatavad ka sein või katus," selgitab Tuulik.

Ta tõdeb siiski, et: "Kindlasti on olemas ilusaid ja huvitavaid lahendusi, kus puu jääb justkui maja kaissu ja maja ehitatakse puu ümber, ent tasub meeles pidada, et puule ei pruugi ehitustegevus meeldida ja vundament muudab pinnase veerežiimi." Sellisel juhul ei pruugi puul olla enam piisavalt vett ega toitaineid ja puu kuivab ära.

Maja ümbrusse puude planeerimisel tasub Tuuliku sõnul arvestada ka tuule ja päikesega. Põhjatuuled on küll külmad, aga Eestis kipub sageli puhuma hoopis tugev edelatuul, mida puud suudaksid hästi varjata. Samal ajal on edel päikeseline ning kui puu sinna suunda istutada, siis hakkab ta lisaks tuulele varjama inimest ka päikese ja soojuse eest. Kas see on ihaldusväärne, sõltub juba igast krundiomanikust endast.

Möödunud suvel, mil Eestimaad tabas kuumalaine, oli fassaadidel kasvavaist ronitaimedest palju kasu ning need aitasid eluruumides hoida mugavat temperatuuri, mis välisõhust oluliselt jahedam. Fassaad ise võib aga sellise lahenduse puhul kannatada niiskuse, raskuse ja ka muu elu lokkamise tõttu. "Metsviinapuu võib ronida tuulekasti ja hakata seda lammutama," kirjeldab Tuulik võimalikku ohtu.

"Oleme mõnes mõttes linnakeskkonnas natuke ülbeks ja laisaks läinud. Kui kask tolmleb, siis on paha, sest auto kleepub ja kui pärn õitseb, siis mesilased tulevad ja jälle on halvasti. Kui mänd õitseb, siis on kollast tolmu kõik kohad täis ja me jälle kurdame," naerab Tuulik ja tõdeb, et sellistest asjadest võiks samuti õppida rõõmu tundma, kuna need tähendavad, et loodus endiselt elab.

Kuidas on aga otse akna alla rajatud lillepeenardega? Kas need võivad maja kahjustada? Kui vundamendi hüdroisolatsiooniga on kõik korras, ei tasu seda ajaloolist traditsiooni peljata, leiab Tuulik ja paneb südamele, et tema meelest minnakse Eesti aedades liiga sageli turvalist igihalja puu teed, mis näeb läbi aasta samasugune välja ja annab iga päev aiale rohelust. Lehtpuud on aga ligi pool aastat raagus. Tema hinnangul võib seda pikalt puuduseks peetud asjaolu näha hoopis voorusena.

"See külmem pool aastast on mõneti isegi huvitavam, sest siis me saame näha puu arhitektuuri. Raagus võradega lehtpuud või ka näiteks punaste võrsetega kontpuud moodustavad lumega palju kaunimaid kontraste, kui iga päev sama nägu olevad okaspuud," leiab Tuulik. Raagus puudele omast graafilist ilu tuleb lihtsalt õppida hindama.