Katrine Marçal
"LEIUTADES MAAILMA
Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid"
Inglise keelest tõlkinud Kadri Okas
Kujundanud Britt Urbla
Pehme köide lakkadega, 336 lk

Marçali teose tagakaas lubab lugejale näidata "kuidas soolised eelarvamused takistavad majanduslikku arengut, pärsivad innovatsiooni ja moonutavad meie arusaamist ajaloost." Tagakaas ei peta – kõigest sellest umbes 260 lehekülje vältel ka juttu tuleb. Raamatul on mahtu tegelikult 336 lehekülje jagu, ent tänuväärselt on sellest 60 lehekülge pühendatud viidetele. 

Ise avastasin need viited muide üsna juhuslikult raamatut valest kohast avades. Need on peidetud raamatu lõppu umbes samamoodi nagu koolipingist tuttvatel "Jevgeni Oneginitel" ja "Faustidel". Erinevalt viimastest ei leia "Leiutades maailma" tekstist aga ühtki numbriviidet ja huvipakkuva kontrollimiseks tuleb ise iga viitega väide teksti seest üles leida.

Miks pühendasin just eraldi lõigu viidetele? Sest lugemist alustades tundsin pidevalt soovi loetut üle kontrollida. Võtkem näiteks peatükk elektriautodest. Peatüki lühikokkuvõte oleks, et elektriautod leiutati samal ajal kui bensiiniautod, aga kuna neid turundati algselt naistele, ei võtnud suurem osa (mees)tarbijaid neid omaks ja alles sada aastat hiljem tegi Elon Musk need jälle lahedaks.

Veidi viiteid sirvides täheldasin, et lõviosa elektriautode peatükist põhineb ühe ajaloolase käsitlusel. Teise ajaloolase käsitlust põhjustest, miks elektriauto aastakümneteks kõrvale jäi, tõlgendab Marçal aga endale sobivalt. Leheküljel 48 möönab ta küll ühe lõiguga, et "Üks tähtis põhjus oli muidugi elektriautode probleemid akuga," ent keskendub edaspidi suuresti automüüki mõjutanud "kultuurisele tegurile", mida – nagu Marçal viidetes ka ütleb – tõlgendab ta ise just sooküsimusena.

Tahan selle kõigega öelda, et esiteks paistis mõnel Marçali mõttekäigul minu jaoks olema veidi meelevaldne maik. Teiseks tahan aga Marçalit tunnustada tema viitesüsteemi eest, mis annab lugejale võimaluse oma kahtlusi kas ümber lükata või kinnitada. Lugeda oli ju iseenesest väga põnev.

Kuidas sinul läheb, lugeja?

Lugegu seda raamatut kes tahes, oskan talle ehk enim soovitada võtta aega väikeseks sisekaemuseks. Kui autor räägib, kuidas fossiilsed kütused seostuvad õige mehelikkusega, kuidas naisel on tänapäeval eeskujudena võtta Kardashianid kui ülimad tarbijad ja kuidas kliimakriisi pole ikka veel ära lahendatud, sest mehed näevad Emakest loodust endiselt allutatava naisena, võtab see kõik paratamatult kukalt sügama.

Muidugi on ühiskonnas ebavõrdsust. Seda on selgemal kujul näiteks palgalõhe näol. Seda on ka varjatumal kujul näiteks eelduses, et ämmaemand on ikka… emand. Rääkimata sotsiaaltöötajatest, kes teenivadki soost sõltumata liiga vähe. Kas aga sugudevaheline ebavõrdsus sellisena nagu igaüks seda oma elus parasjagu tunnetab on kogu maailmavalus süüdi? Jätan selle iga lugeja vastata.

Minu sisekaemus on minu kogemuste poole kaldu. Nende pinnalt ütleksin, et Eestis on sugudega praeguseks pigem hästi. Eestis ei pea naine tingimata igal hommikul huuli värvima, isaduspuhkus on üha suurem teema ja elektritõukeratastega vuravad linnapildis ringi kõik. Ah, et mis need tõukerattad siia puutuvad? Aga nii, et Katrine Marçal kirjutab leheküljel 242: "Oleme võtnud pähe idee, et teatud tüüpi bensiini tarbiv elustiil on mehelik, ja siis tõstnud selle maskuliinsuse loogika kõigist teistest väärtustest kõrgemale."

Üleüldse paistis raamatu vältel olevat maailma suurim antikangelane autoarmastajast mees. Eks leidu ilmas neidki, aga kahtlen sügavalt, kas ükski Eesti leibkond ostab endale autosid lihtsalt seepärast, kui mehelikud ja ägedad need on. Pigem on bensiiniauto maal elades paraku ainus mugav liikumisviis. Elektriauto on aga veel massidesse minekuks kallis ja lapsekingades taristu tõttu ebamugav(am). 

Siit ka minu suurem kriitika Marçali teose pihta: kas innovatsiooniviivitustes on ikka alati süüdi mehed või pigem lihtsalt inimeste rahakott, mugavus ja oma aja ära elanud majandusotsused? Jätan ka selle iga lugeja vastata.

Igaühe kogemused on erinevad ja seepärast olen kindel, et iga inimene loeb seda raamatut pisut isevärki mõtetega. Kes haarab "Leiutades maailma" kätte sooviga midagi sugude kohta teada saada, leiab kaante vahelt eest mõttelise mõõdupuu: autori meelest on asjad olnud halvasti ja paranevad alles nüüd - kuhu minu kogemus selle väite taustal paigutub? Kuhu sinu?

Keda sootemaatika nii palju ei huvita, võib Marçali teost lugeda lihtsalt üldharivas mõttes. Kas teie teadsite, et elektriautod olid olemas juba 120 aasta eest? Kas olete varem mõelnud, kuidas inimest võrreldakse alati oma aja parima tehnikasaavutusega, olgu see savist voolitud nõu, puidust konstrueeritud amb või nagu praegu, arvuti? Kas teadsite, et tulevikus võib meid ees oodata kolm inimklassi: ülirikkad, nende koerte juuksurid ja ülejäänud kõrvalejäetud?

Olgu lugeja arvamus soo-uuringutest nii- või naasugune, pakub "Leiutades maailma" kindlasti väga nauditavaid vestlusi-väitlusi-vaidlusi lähikondsetega. Kes soovib sõpradega välja minnes algatada arutelu teemal "Aga kas teadsite, et arvutid polegi veel inimkonnast paremad, sest nad ei mängi tennist sama hästi kui Serena Williams?" või "Mis oleks kui hakkaksime prohvetite ja võlurite asemel hoopis nõidadeks?" võiks kindlasti seda lugeda. Kordan veel, et ehkki nii mõnigi Marçali mõttekäik paistis mulle meelevaldne, oli tegu siiski huvitava ja mõttemängima kutsuva teosega.