Eesti kriisihaldajad on ära kirjeldanud peamised ohud, näiteks kiirgus, pandeemiad, üleujutused ja massiline sisseränne. "Hädaolukordade lahendamisplaanid keskenduvad sellele, kuidas eri asutused kriisihetkel reageerivad ja milline on riigiasutuste ja elutähtsate teenuste pakkujate tööjaotus," märkis Orru.

Ta lisas, et kriisiajal tuleb tähelepanu pöörata kriitilise tehnoloogilise infrastruktuuri toimepidavusele, kuid samas ei tohiks ära unustada ka inimestevaheliste suhete tasandit.

Solidaarsusest polariseerumiseni

Poolteist aastat tagasi, kui algas koroonakriis, vallandus tugev solidaarsuse laine. "Sellega kaasnes näiteks valmisolek liituda üleskutsetega viia vanuritele ravimeid ja toitu koju ning töötada kriisiabi telefoni juures infoandjana," rääkis Orru.

Kriisi kulgedes üksteisele abiks ja toeks olemise tahe aga nõrgenes. "Ka teiste kriiside puhul on näidatud, et kriisi süvenedes esialgne abistamise kihk vaibub ja tähelepanu pöördub iseenda toimetulekule. Solidaarsuse tunne on teatud ringkondades maha käinud ja asemele on tulnud segadustunne, millest ülesaamiseks otsitakse süüdlasi," rääkis Orru.

Ühiskonna polariseerumine avaldub näiteks selles, kuidas suhtutakse vaktsineerimisse. "Esile kerkinud vastandumised on välja toonud inimeste ebakindluse oma positsiooni ja väärtuse suhtes ühiskonnas," sõnas Orru.  

Ta lisas, et on hulk inimesi, kes tunnevad end kõrvalejäetu ja tõrjutuna. "Küsimus on selles, mida riik on teinud või tegemata jätnud, et tuntakse end tõrjutuna ja usaldus on ära kadunud, ja seda ilmselt juba enne käesolevat kriisi," rääkis ta.

Sotsiaalsed suhted kriisihetkel

Kaasprofessor märkis, et koroonakriis on osutanud, kuivõrd oluline on kriisi ajal lisaks tehnoloogilise infrastruktuuri vastupidavusele ka sotsiaalse tugivõrgustiku toimimine: "Kriise haldavad asutused peavad läbi mõtlema elutähtsate sotsiaalteenuste, nagu näiteks haridusvõrgu, erihoolekande ja psühholoogilise toe kättesaadavuse ja nendega seotud haavatavused." Samas tuleks arvesse võtta ka indiviidi isiklikke ja kogukondlikke suhteid, mis muu hulgas määrab, milline on inimese ligipääs infole ja kuidas ta sellest aru saab.

Orru rõhutas, et tugeval sotsiaalvõrgustikul on ka võimalik pahupool. "Inimene võib kapselduda kitsasse suheteringi, olgu see siis kultuurilise vähemuse või mõne huvirühma sees või koduseinte vahel. Sellega pöördub ta ära infost ja abist, mida näiteks suhted ametivõimu esindajatega võiksid pakkuda," rääkis kaasprofessor.

Tihedalt suhtlevad lähikondsed võivad vahetada vajalikku ohuteavet ja juhtnööre hakkamasaamiseks, kuid samas kildkonnas võivad ringlema pääseda ka väärarusaamad või kuulujutud, mis suurendavad haavatavust. "Näiteks kuumalainete puhul on varasemad uuringud osundanud, et vanemaealiste head suhted omasugustega pigem vähendavad ametlike hoiatuste mõju ja vähendavad tõenäosust, et nad näeksid kuumas ohtu oma tervisele ja kaitseksid end kuumarabanduse eest," sõnas kaasprofessor.

Mõnikord takistab tugivõrgustiku kasutamist inimese valmisoleku puudumine abi küsida. "Päästeamet on välja toonud, et mitmetel puhkudel jääb inimene abi kutsumisega lihtsalt hiljaks, sest inimesed ei taha oma hädaga tülitada ja on harjunud iseenesele lootma," arutles Orru. Samuti on tihtipeale probleemiks inimeste usaldamatus riiklike süsteemide suhtes. Koroonakriisis ei tihka paljud kasutada riigi pakutavat tervisekaitset, kuna usaldus vaktsineerimise vastu on madal.

Uurija märkis, et praegune olukord Eestis erineb ühiskondadest, kus väärtustatakse kõrgemalt eneseüleseid väärtuseid: "Viies kokku Euroopa riikide vaktsineerimismäärad ja uuringutulemused inimeste väärtushinnangutest näeme, et riikides, kus on eneseülesed väärtused valdavamad, on ka vaktsineerimisega palju kaugemale jõutud."

Sellistes ühiskondades tajuvad inimesed, et vaktsineerimine ei ole kitsalt iseenda kaitsmise küsimus, vaid vastutus ühiskonna kui terviku ees. Orru sõnul on võrreldes Skandinaavia riikidega Ida-Euroopas sedalaadi ühtsuse väärtustamist vähem. 

Toe saamise kindlustamiseks kriisiolukorras soovitas Orru ennetavalt läbi mõtelda, millised tugivõrgustikud inimesel on ja kas tal on neile piisav ligipääs. Kui on näha, et inimese sotsiaalne võrgustik on ühetaoline, siis tuleks mõelda, millised riiklikud süsteemid peaksid olema valmis inimest aitama kriisiolukorras. "Endast võib ka ennetavalt sotsiaaltöötajale, naabritele või teistele kogukonnaliikmetele märku anda, et inimest hädaolukorra ajal ei unustataks," märkis Orru.

Kati Orru ja tema kolleegid kirjutavad kriisiaja sotsiaalsest kapitalist ajakirjas Risk, Hazards & Crisis in Public Policy.