Doktoritöö: digilõhe ületamiseks tuleb teismelistele õpetamist õpetada

Digilõhe ületamine eeldab põlvkondade vahelist koostööd.
Digilõhe ületamine eeldab põlvkondade vahelist koostööd. Autor/allikas: Freepik.com

Pidevalt uusi oskusi ja teadmisi nõudvate digivahendite muutumine igapäevaelu osaks on lõhki käristanud põlvkondade vahelise digilõhe. Probleemi aitaks lahendada kogukonnaõppe traditsiooni juurutamine, mis muu hulgas võimaldaks noortel oma teadmisi regulaarselt vanematele ühiskonnaliikmetele edasi anda, leiab Tiina Tambaum oma Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöös.

"Võrreldes muu Euroopaga on Eestis vanemaealisi interneti kasutajaid oluliselt vähem. Näiteks Soomes on vanusegrupis 65–74 interneti mittekasutajaid 10 protsenti, meil aga 38 protsenti," sõnas Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuses teadurina töötav Tambaum.

Uurija lisas, et kui 1990. aastatel toimunud tiigrihüpe pikaaegsemad mõjud jäid kasinaks vahendite puudumise tõttu, siis nüüd on murekoht just oskuste vähesus.

Teaduri sõnul tuli probleem hästi välja ka koroonakriisi ajal, kui riik ei saanud vanemate inimestega kontakti. "25 aastat oleme me seda olukorda loomulikuks pidanud. Riik ei saa toimida, kui me võtame seisukoha, et vanemas eas ongi normaalne mitte osata ja mitte teada," täiendas Tambaum.

Euroopa Komisjon on digioskused nimetanud üldoskuseks, mille alla kuuluvad näiteks lugemine ja kirjutamine: "Meil puudub süsteem tööturult väljunud inimese jaoks. Lühiajalised kampaaniad pole piisavad, sest kampaania korras saab õppida see, kellel on taustateadmised juba olemas," rääkis Tambaum.

Noorte ja vanemaealiste koostöö

Projekte, mille raames teismelised õpetavad vanemaealistele interneti kasutamist ja digioskusi, tehakse Eestis üpris palju. "Enamasti on mõlemad osapooled kogemusega väga rahul, ometi digioskuste tase ei tõuse. Mind huvitaski seetõttu, mis õpiprotsessis täpselt toimub ja kuidas käitub selles juhendaja," sõnas värske doktor.

Doktoritöö raames korraldas Tambaum kolm vooru katseid, kus vabatahtlikud teismelised said vanemaealistele digioskusi õpetada. Neis osales vastavalt neli, neliteist ja kuus õpitandemit. Seejuures viimases voorus astus õppija rolli doktoritöö autor ise.

Tambaumi sõnul on oluline eristada oskustele ja teadmistele suunatud õpet: "Digioskuste puhul, kus õpetatakse intuitiivselt navigeeritavat veebilehte kasutama, ei peaks olema nii, et üks näitab ette ja teine teeb järgi. Imiteerimisele üles ehitatud õpe paneb suure koormuse lühimälule, mis on inimestel niigi kehv ning nõrgeneb vananemisel veelgi."

Nagu oletada võis, teismeealised juhendajad eelistasid ettenäitamisel põhinevat õpetamistehnikat, mis tähendab, et vähem kasutati vihjeid ja suunavaid küsimusi. "Seda küll kasutati, aga üpris heitlikult. Niipea kui tekkis tõrge, näiteks jooksis õpetatav süsteem kinni, unustati suunamine ja mindi tagasi etteütlemise juurde," märkis Tambaum.

Uurija rõhutas, et noored juhendajad peaks saama baaskoolituse: "Piisaks isegi neljatunnisest väljaõppest, kus õpitakse seda, kuidas juhendada. Lisaks peaks teismelisele jääma mentor, kellelt on võimalik pidevalt tagasisidet saada." Ta lisas, et üldiselt peaks juurduma arusaamine, et oskus midagi kasutada ei tähenda automaatselt, et inimene kasutamist teistele edasi õpetada oskab.

Õpimotivatsiooni hoidmine

Vanemaealises õppes on uurija sõnul kõige tähtsam õppija motivatsiooni säilitamine. Seetõttu on vaja, et juhendamise kvaliteet oleks algusest peale kõrge. 

Lahendusena näeb Tambaum kogukonnaõppe süsteemi juurutamises. "Mitte-professionaalide poolt läbi viidav õppe peaks saama normiks. Kõige loomulikum lahendus oleks kasutada raamatukogude võrku, mis on üpris hästi hajutatud ja katab ka väiksema asustustihedusega piirkondi," sõnas teadur.  

Õpetamise kogemus on kasulik ka teismelisele endale. "Põlvkondade vahelise õppe projektides on osalenud ka väljakukkumise piiril oleval õpilasi, kes on saanud enesekindlust ja jalad uuesti alla. Põlvkondade vaheline õppimine ja õpetamine aitab arendada isiksust," rääkis Tambaum.

Negatiivsete eelhoiakute vältimiseks näitab Tambaum doktoritöös, et noortele ei peaks enne õpetamist rääkima vanemaealiste õppurite omapäradest. "Kui me õpetame, kuidas juhendada, siis on vanemaealiste eripärad kaetud, ilma et peaks rõhutama vanusega seotud stereotüüpe," selgitas doktoritöö autor.

Tiina Tambaum kaitses oma doktoritöö  "Teenaged Tutors Facilitating the Acquisition of e-Skills by Older Learners" ("Teismelised juhendajatena interneti kasutamisoskuste kujundamisel vanemaealiste sihtgrupis") 13. septembril Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: