Saksamaa lääneosa tabanud üleujutusi kujutati juulis ilmeka näitena, kuidas kimbutab kliimamuutus juba arenenud tööstusriike. Ühtlasi tõid need kliimateema riigi parlamendivalimiste eel tugevamalt erakondade valimisprogrammi. Teaduslikult on ühe või teise sündmuse kliimamuutuse arvele kirjutamine aga raskem ja seda on olnud võimalik suurema kindlusega teha vähem kui kümme aastat.

Maailma ilmastiku muutumist uuriva projektiga seotud teadlased eesotsas Maarten van Aalstiga Hollandis asuvast Twente Ülikoolist analüüsisid nüüd täpsemalt üleujutuste ajal ja eelnevatel aastakümnetel ilmaandmeid.

Töörühm pidi leppima seejuures vaid mõõdetud sademete hulgaga. Tavaliselt lähtutakse sellistel puhkudel jõgede vooluhulgast, ent vooluhulga määramiseks kasutatavad mõõteseadmed said tulvavetes kahjustada. Kliimamuutuse rolli leidmiseks võttis van Aalst kolleegidega appi kõrget lahutusvõimet pakkuvad arvutimudelid.

Töörühm leidis, et vihmavalingute intensiivsus oli tööstusajastueelsest ajast 1,2 ºC võrra kõrgema temperatuuri tõttu 3–19 protsenti suurem. Iga täiendava 1 ºC kohta võib sisaldada õhk kuni seitsme protsendi võrra rohkem veeauru.

Samuti tuleb analüüsi põhjal sedavõrd tugevaid sadusid temperatuuritõusu mõjul ette 1,2–9 korda sagedamini. Statistiliselt tähendab see, et juhuslikult valitud Lääne-Euroopa punktis näeb nüüd võrreldavaid vihmavalinguid keskmiselt kord 400 aasta tagant.

Nende mõju ei pruugi olla töörühma sõnul iga kord siiski sedavõrd laastav. Ahri ja Meuse jõeoru pinnas oli juba eelnevate sadude mõjul veest küllastunud. Lisaks on see võrdlemisi õhuke ja aluskivimid ei lase vett läbi kuigi hästi.

Töörühm püüdis olla tugeva saju põhjuseid analüüsides esialgu konkreetsem ja keskenduda vaid üleujutusest mõjutatud piirkonnale. Ajalooliste andmete põhjal peaks nägema Ahri jõe ümbruses taolisi sadusid aga 700–15 000 aasta tagant.

Kuna mudelid ei tule väikestel maalappidel toimuva ennustamisega toime veel kuigi hästi, polnud van Aalst saadud tulemuste usaldusväärsuses kindel. Nõnda kaasas töörühm analüüsi ka ülejäänud Alpidest põhja jääva Lääne-Euroopa, jättes kõrval Briti saared ja Skandinaavia poolsaare.

Analüüs pole ilmunud veel eelretsenseeritud teadusajakirjas.