Maal elavate selgroogsete liikide arv ja ohustatud liikide hulk on piirkonniti erinev. Näiteks troopikas on ohustatud liike rohkem, kui võiks arvata liikide koguarvu põhjal. Ökosüsteemi haavatavus ei sõltu samas ainult liikide koguarvust, vaid ka nende ökoloogilisest rollist. Rollid sõltuvad liigi omadustest: suurus, kaal, kuju, paljunemisvõime ja söödav toit määravad liigi paiknemise ökosüsteemis.

Kui ohustatud liigil on tavaliste liikidega sarnased rollid, ei kao ühe liigi hävides ökosüsteemist funktsionaalne mitmekesisus. Selle kompenseerivad teised liigid. Kui aga ohustatud liigil on ainulaadsed omadused, võib liigi kadumine muuta kogu süsteemi toimimist ja hüvesid, mis on olulised ka inimesele.

Tartu Ülikooli ja Paul-Sabatieri (Toulouse'i) Ülikooli teadlased uurisid, kas ja kuidas mõjutab ökosüsteemide funktsionaalset mitmekesisust ohustatud liikide kadumine piirkonnast. Selleks koondasid nad kuue peamise biogeograafilise riikkonna 50 000 ehk umbes 70 protsendi selgroogseliikide kohta käivad andmed.

Tulemuste põhjal sõltuvad Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) nimetatud väljasuremisohus olevate liikide kadumise täpsed mõjud liigirühmast. Üldisest funktsionaalsest mitmekesisusest võib piirkonnas kaduda aga kuni 30 protsenti. Indo-Malai riikkonnas mõjutab ohustatud liikide kadumine kõige enam imetajate ja lindude funktsionaalset rikkust – see võib kahaneda kuni viiendiku võrra. Palearktises kahaneks roomajate, kahepaiksete ja mageveekalade funktsionaalne rikkus kuni 30 protsenti.

Uuringu juhtautori ja Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi makroökoloogia teaduri Aurele Toussaint' sõnul on tööl oluline tähtsus liigikaitse planeerimise seisukohast. "Indo-Malai riikkonnas ei ela mitte ainult enim ohustatud selgroogseid Maal, vaid ka ainulaadsete funktsionaalsete omadustega ohustatud liigid. Nende kadumine ohustaks sealseid ökosüsteeme ning rõhutab vajadust meetmete järele, mis bioloogilise mitmekesisuse Aasias säilitaks," selgitas teadur.

Eri liigirühmad, eri probleemid

Funktsionaalse mitmekesisuse mõistmiseks ja kaitsmiseks on vaja teada igas uuritavas piirkonnas liikide tunnuseid. Eri loomarühmade evolutsiooni vältel on liigid piirkonniti arenenud erinevalt, seega võivad liigid kasutada ka erinevaid ökoloogilisi strateegiaid. Lindudel ja imetajatel, keda geograafilised tõkked vähem mõjutavad, on enamik maailma ökoloogilisi strateegiaid esindatud kõigis Maa piirkondades.

Seega on funktsionaalne mitmekesisus piirkonniti võrreldav globaalse funktsionaalse mitmekesisusega ja ohustatud liikide kadumisel on sarnased tagajärjed kogu maailmas, kuid muutuse suurus erineb.

Imetajate funktsionaalse mitmekesisuse vähenemine seostub peamiselt tuntud primaatide, näiteks šimpansi, bonobo ja gorillade kadumisega Aafrikas või orangutani kadumisega Indo-Malai riikkonnas. Troopilises Lõuna-Ameerikas on see seotud mõne ahviliigi kadumisega.

Lindude funktsionaalse mitmekesisuse vähenemine Indo-Malai riikkonnas on põhjustatud elupaikade hävimise või halvenemise tõttu väljasuremisele väga lähedal olevate suurte lindude, nagu valgeõlg-iibis või sale-kaeluskotka kadumisest.

Roomajad, kahepaiksed ja mageveekalad on aga väiksema levimisvõimega ja see on viinud eri piirkondades omalaadsete elukäigustrateegiateni, mis seostuvad ökosüsteemi erinevate funktsioonidega. See tähendab, et nende seas ohustatud liikide kadumine mõjutab mitmeid ökoloogilisi strateegiaid ja nende seoseid kogu maailmas. Näiteks on Palearktikas ohustatud paljud suured mageveekalad nagu tuurad, samas kui mitmed väikesed kalad on ohustatud Neotroopikas.

Mõned ohustatud salamandrid on Palearktikas funktsionaalselt ainulaadsed, neile sarnaseid rolle täidavad troopikas aga teised kahepaiksed. See näitab, et kui suurte aeglase elutempoga lindude ja imetajate kaitsel tuleb kaaluda ülemaailmseid meetmeid, on vaja teiste selgroogsete kaitset kohandada piirkonniti, et eriliselt hoitud saaks funktsionaalselt ainulaadsed liigid. Praegune liigikaitse on sageli suunatud üldisele liikide mitmekesisusele.

Aurele Toussaint' sõnul võiks muuta kaitsemeetmete alusloogikat. "Kaitsestrateegiad peaksid olema sellised, mis vaatavad ka liikide koguarvust kaugemale ja peatähelepanu väärivad liigid, kellel on ökosüsteemi toimimisel kriitiline roll," märkis teadur.

Näiteks on Palearktikas umbes 300 kahepaikseliiki, troopikas aga rohkem kui 1000. Palearktikas väheneks aga ohustatud kahepaiksete väljasuremisel riikkonna funktsionaalne mitmekesisus 30 protsenti, troopikas oleks sama näitaja aga vaid kuus protsenti. Viimane näitlikustab, et Palearktika ohustatud liikidel on märksa rohkem ainulaadseid funktsionaalseid rolle.

Tulemused avaldati ajakirjas Nature Communications.